rahvatantsu, millest juba siis kujunes eestlaste teine, tagavaraks hoitav relv, sest nagu öeldakse: me ei ole mitte ainult laulu-, vaid ka tantsurahvas! Kui laulukoorid on lahingus oma töö teinud, lastakse tagalast valla tantsurühmad ja pärast seda pastlaplaginat on vaenlane murust madalam. Pärast sõja lõppu pidid demobiliseeritud oma püssid ära andma, kuid laulurelv jäi võimudel kahe silma vahele ja nii tegutses eestlaste lauluarmee varjatult edasi, kindraliteks koorijuhid, relvameistriteks heliloojad ja reameesteks kümned tuhanded lauljad, kes õhtuti kultuurimajades üha uusi ja uusi viise selgeks õppisid. Kuni viimaks oli juba lihtne seda meeletut arsenali ära kasutades riik vabaks laulda. Kui nüüd esitada küsimus, kuidas mõjutas see Jaroslavli perioodi loodud kunst Eesti kultuuriajalugu? Siis minu vastus on, et positiivselt see tegi võimalikuks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise.
massiliselt välja Venemaale ja Ameerikasse. 1917. aastal elas väljaspool Eestit viiendik eestlastest (250 000), neist Petrogradis (Venemaa pealinn nimetati Petrogradiks 1914. aastal) 50 000; 40% kõrgharidusega eestlastest töötas Venemaal. Eesti kolonistid olid moderniseerimise pioneerid impeeriumi avarustel, kes tõid endaga kaasa lääneliku põlluharimise tehnoloogia ja töömoraali. Venemaal tegid haritud eestlased tõhusat karjääri, said ülikooliprofessoriteks, kindraliteks, mõisavalitsejateks. Vene sõjaplaanides oli Baltimaadel eriti tähtis koht Petrogradi kaitse seisukohalt. Esimese maailmasõja eel rajati Eestisse rohkesti militaarobjekte: Vene Balti laevastiku sadam ja sõjalaevatehased Tallinnas, suurejooneline Peeter Suure nimeline merekindlusvöönd põhjarannikul. Maailmasõja puhkedes rakendati Eesti majandus täielikult Vene sõjamasina teenistusse. Vene väkke võeti umbes 100 000 eestlast, kellest langes umbkaudu 10 000. Vene-
annaabi.ee 
