harvemini mõõgad. Vähem kasutati ka vibu ning nooli. Kihelkonnad ja maakonnad moodustasid suuremaid väeüksusi, mida nimetati malevateks. Sõjakäigule naaberrahvaste juurde minnes liiguti tavaliselt sügavale vastase tagalasse, rüüstates tagasi tulles teele jäävaid külasid ning tuues kaasa sõjavange ja röövitud kariloomi. Tagasi koju jõudes võis samas oodata vaenlase karistusretke, mistarvis peideti vara sügavale metsadesse ja ise kindlustuti linnustes või soode-rabade keskele rajatud pelgupaikades. Kuni muinasaja lõpuni võimaldas eestlaste sõjaline tase vaenlastele suhteliselt edukalt vastu panna.
aprilli suure lõkkega süüdati põlema kirikuid ja mõisaid Harjumaal Padise kloostri põletamine suunduti Tallinna ja teine vägi Haapsalu alla ordu oli samal ajal Pihkvas 4. mail jõudis ordumeister Paidesse, tapeti eesti kuningad ordu Tallinnas Sõjamäe lahing pärast Sõjamäe lahingut läks ordu Haapsalu alla lõplikult suruti ülestõus maha oktoobris, kui siia saabus Saksa ordu abivägi b) Saaremaal: 24. juulil (jaagupipäev) vallutati Pöide linnus ja kindlustuti Karjas, kuhu ehitati oma linnus 1345. a suruti lepinguga saarlaste ülestõus maha Ülestõusu tulemused: alles nüüd jõuti lõpule Eesti ala vallutamisega ja algas pärisorjusliku korra kujunemine 1346. a müüs Taani kuningas HarjuViru Saksa ordule ja Saksa ordumeister andis selle (1347) valitseda Liivi ordumeistrile 2.3 Vana-Liivimaa poliitiline areng Jüriöö ülestõusust Liivi sõjani Ordu mõjuvõimu laienemine:
annaabi.ee 
