vabaks osta tõusis ja 16. sajandiks oli välja kujunenud elukutseliste palgasõdurite kiht.See oli ka rüütlite hiilgeaja lõpp, kuigi, tõsi küll, juba ammu enne seda domineerisid sõjaväljal jalaväelased ja palgalised. Keskajal ei paiknenud sõjaväed maa piiridel ega maad mööda ühtlaselt, vaid olid koondunud tähtsamatesse keskustesse ja kindlustesse sisemaal, sest tagavarad olid samuti keskustes ning nende transportimine keeruline, pealegi tugines kaitsesüsteem kindlustel. Nii oli levinud ka rüüstamine ja röövretked, mitte vallutussõda. Lahinguväljal olid väed üksteise vastu üles rivistunud, vibuküttide salgad kolmnurkselt, et saaks paremini sihtida, enamasti seati nad ka teiste väeosade ette. Väed asetsesid üksteise vastas ühes või mitmes reas, lahingut alustasid tavaliselt vibu- või ammukütid. Piiramisel oli kolm võimalust kindlust ära võtta: tormijooks, müüride lõhkumine ja
Nad müüsid neid ka. Uhked ja head on ka viikingite odaotsad ja kirved. Relvad, mida viikingid kasutasid, olid väga kvaliteetsed. Viikingiaegne Eesti oli huvitav. 7-8 sajandil hakkas meie linnuste arv kõvasti kasvama. Nende juures oli alati ka asula. Sama jätkub ka viikingiajal 9. ja 10. sajandil ja ka 11. sajandi esimesel poolel. Paljudes linnustes elu jätkub ja neid kasutatakse pidevalt. Viikingiaeg mingeid suuri muutusi kaasa ei too. Põhja-Eesti kindlustel oli arvatavasti ka viikingite eest kaitsmise roll. Viikingid tulid arvatavasti tihti Iru linnusesse, kust on leitud palju ka viikingite nooleotsi. Seal on tegeletud ka kauplemisega ja teenindamisega. Irus oli vist väga hea potimeister, sest üks Irus tehtud pott leiti novgorodi lähedalt. Viikingiajal toimusid teatud muutused siinsetes matmiskommetes. Kui vahepeal olid hauad kollektiivsed, siis viikingiajal hakati individuaalsust taas rõhutama. Näiteks Saaremaal Käku kalme.
annaabi.ee 
