Jah, nii see tepoolest on üsnagi märkimisväärne osa Eesti summaarsest suurtükiväe tulepotentsiaalist asub Kuressaare linnuses. Tegu on Rootsis Eskilstunas 1803. aastal valatud välisuurtükiga, mille Vlla misa omanik Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden (1750-1811) ti 1809. aastal Vene-Rootsi sja trofeena Soomest kaasa. 1930. aastatel toodi kaks Vlla misas asunud suurtükki Kuressaarde, kus neid hakati eksponeerima Kuressaare linnuses. 1990. aastatel tekkis vajadus muuta ajaloolist kindlusekompleksi senisest atraktiivsemaks ning juhtida avalikkuse tähelepanu säilinud kaitserajatiste restaureerimise vajadusele. Rakvere firma Class X Furniture puhastas ja konserveeris suurtükitoru ning ehitas ajaloolisele sjariistale jooniste ja pildimaterjalile tugineva teabe alusel uue lafeti. Viimati Vene tsaaririigi sjaväelaste poolt sjariistana tarvitusel olnud suurtüki taaskorrastamise järgsel esitlusel 10. septembril 1999 ristiti see Kotkaks, teenindav suurtükiväelane aga kanoniir Vassiliks.
Nende kirikute arhitektuur on lihtne, tüüpilisemate ehisvormidena kasutatakse fassaadil ümarkaarfriisi, kus kaared üksteisest läbi pöimuvad (Lüübeki toomkirik,12.saj. lõpp, 13.saj. algus; Ratzeburgi toomkirik, 12-13.saj. Profaanarhitektuuri on Saksa aladel suhteliselt vähe säilinud. Varased romaani ajastu kindlused ehitati raskesti ligipääsetavasse kohtadesse /siit ka nende nimetus "burg"), algselt olid nad puust, küll aga kuulus igasse kindlusekompleksi vähemalt üks kiviehitis torn. e. bergfried. Alates 12.sajandist saab kiviarhitektuur ka kindluslossides valdavaks. Ühtset plaanistruktuuri kindluslossidel ei ole, mõnes on üks, mõnes kaks bergfriedi ( näiteks on 12. Saj lõpul ehitatud Marienbergi kindluslossis keset nelinurkset lossiõue üks ümmargune bergfried, sammasse aega kuuluvas Münzenbergi kindluslossikompleksis aga kaks bergfriedi jne.). Kõige paremini on säilinud Wartburgu loss Eisenachi lähedal Tüüringis(12.saj
annaabi.ee 
