ilus, ühtlasi ka hea, kuid inimesed ja nende väärtushinnangud muutuvad ning koos nendega muutub ka ilu tõlgendamine. Ilu on vaataja silmades. Nii nagu muutub ilu mõiste, muutuvad ka inimesed ning nende seisukohad, eelistused. Antiikajal tõlgendati ilu kui midagi vaimset, meelelist. Ilu ei peitunud nii väga välimuses vaid just vaimses täiuslikkuses, sobivuses ümbritsevaga. Demokritose, Platoni ja Plotinose järgi põhines ilu eelkõige mõõdul, korral, kindlapiirilisusel, harmoonial ja sümmeetrial. Ka Aristotelese arvates, kelle järgi peeti eriti kauniks kuulsat, väärikat, edukat ja vaba inimest. Vaimne ilu arvati väljenduvat kehalises ilus. Seetõttu kõik, mis oli kellegi jaoks hea, osutus tema jaoks ka ilusaks. Kunstnikud seevastu aga lõid teoseid nägemise, mitte reaalsuse järgi. Näiteks saavutatakse Myron´i “Kettaheitja” kilbi näiline täiuslik ümarus vaataja nägemisnurga arvestamisega. Vormidest
Kodanluse teke. Uusajale pani aluse renesanss. Humanism. Miks ei saa me rääkida esteetikast antiigis ja keskajal? Antiikses esteetikas ei olnud ilu keskne väärtus ega ainus esteetilise hinnangu saanud nähtus, vaid see oli tihedas seoses teiste, tähtsamate esteetiliste väärtustega. Demokritose, Platoni, Aristotelese ja Plotinose järgi põhines ilu eelkõige mõõdul, korral, kindlapiirilisusel, harmoonial ja sümmeetrial. Algseks peeti vaimset ilu, mis ei avaldu niivõrd kauni vormi ega sellest saadava meeldiva meelelise muljena kui otstarbekuse, korra ja mõistuspärasusena. Milline on kaunite kunstide kontseptsiooni roll esteetika kui distsipliini tekkes? Eristada kunsti loomist ja kunsti näiteks loodusest. Seetõttu ka kunsti ilu käsitlus on erinev looduse omast, mis omakorda viis esteetika kui teaduseni.
annaabi.ee 
