Liivimaa kirikuelu suurimaks nuhtluseks oli ordu ja piiskoppide lakkamatu võimuvõitlus. kui ristisõdade lainel oldi juba palju saavutada suudetud, siis järgneva saj. poliitiline ebastabiilsus andis saavutatule tagasilöögi. Alles 15.saj. alguse üldkiriklikud reformipüüdlused tõid värskeid tuuli Liivimaale. vaimulikke kutsuti Riia kirikukogule, kus rõhutati emakeelse jutluse tähtsust, nõuti vaimulikelt rangemaid elukombeid. 16.saj. algul tehti Liivimaal veel üks katse kirikuelu kindlamatesse rööbastesse lükata. Saare-Lääne piiskopid Johannes Orgas ja J. Kyvel hakkasid korraldama oma piiskopkonnas regulaarseid visitatsioone (kirikukatsumisi) ja sinodeid (vaimulike kogunemisi), kus andsid töpseid juhtnööre maarahva õpetamiseks. Koos ristiusuga jõudsid Liivimaale tsisterlased. Kuigi ordureegel nõudis neilt paikset kloostrielu ja üksinduses mediteerimist, osalesid just tsisterlased aktiivselt Liivimaa misjoneerimisel. Eestis rajasid mungad oma kloostrid
Toomhärrad moodustasid koos piiskoppidega keskaegse Liivimaa haridusliku eliidi, sest enamik neist oli õppinud ülikoolis. Toomkirikute juures tegutses toomkool, mida juhatas üks toomhärradest. Jumalateenistusi e missasid peeti ladina keeles, kuid ühe osana võis sellesse kuuluda ka rahvakeelne jutlus. Sügavamaid teoloogilisi teadmisi preestrilt ei nõutud, piisas lugemisoskusest ja tähtsamate palvete tundmist. 16. sajandi algul tehti Liivimaal veel üks katse kirikuelu kindlamatesse rööbastesse lükata. Saare-lääne piiskopid Johannes Orgas ja Johannes Kyvel hakkasid korraldama regulaarseid kogunemisi , kus nad andsid juhtnööre maarahva õpetamiseks. 1517. aastal olid neil kasutusel juba üksikasjalised materjalid katekismuse õpetamiseks eestlastele eesti keeles. Keelt oskavate vaimulike puuduse leevendamiseks taheti asutada eriline kõrgem kool, kus saaksid õppida nii linnakodanike kui ka maarahva lapsed, kahjuks ei olnud aeg ja olud
annaabi.ee 
