"Päikese paistel" (luulekogu, 1948) ilmus 1973 ja lavastati samal "Turvas" (värsslugu, 1950) "Veskilaul" (värsslugu, 1959) aastal Vanemuises) "Lugu mustast ja valgest" (värsslugu, 1962) "Pilli-Tiidu" (näidend, "Lumest lumeni" (luulekogu, 1982) "Kui vanaema noor oli" (lasteluule valikkogu, lavastati Vanemuises 1974, 1983) esmatrükk valimikus "Kindakiri. " (poeem, eesti ja vene keeles, 1986) "Lastenäidendeid", 1977) "Siit siiani. Piksepill" (luulekogu, 1989) Teosed q Luulekogud: "Maantee tuuled" (1938) "Rannapääsuke" (1963) "Kevadised koplid" (1966) "Kuukressid" (valikkogu, 1969) "Antud ja võetud" (1981, 2. trükk 1985) "Kallis kodu" (luulekogu, 1944) "Päikese paistel" (luulekogu, 1948) "Lumest lumeni" (luulekogu, 1982) "Siit siiani
võetud" (1981, 2.tr.1985). Paljus tagasivaatelisi, kohati valusat resignatsiooni väljendavaid värsse väärtustab elutarga humanisti selginud eetiline maailmatunnetus. Veel on kirjutanud "Kallis kodu" (luulekogu, 1944) "Päikese paistel" (luulekogu, 1948), "Turvas" (värsslugu, 1950), "Veskilaul" (värsslugu, 1959), "Lugu mustast ja valgest" (värsslugu, 1962), "Lumest lumeni" (luulekogu, 1982), "Kui vanaema noor oli" (lasteluule valikkogu, 1983), "Kindakiri. " (poeem, eesti ja vene keeles, 1986), "Siit siiani. Piksepill" (luulekogu, 1989) III KERSTI MERILAASI ,,ANTUD JA VÕETUD" Kersti Merilaas kirjutas raamatu ,,Antud ja võetud" aastal 1981 (2. trükk 1985) Peedul. Kersti pidi koguma julgust, et oma sisepingetega välja tulla, ja jõudma selgusele, et need puudutavad ka teisi inimesi. Merilaasi arvates on luule tõesem kui proosa ja seda väljendab kõik, mis on kogus ,,Antud ja võetud"
Selleks vabastati neljapäeva või pühapäeva õhtuti nad muudest kodutöödest (villa- ja linatööd) ning lasti tegeleda käsitööga.3 Seto neiu pidi mehele minnes omama veimevakka ehk kirstu kingitustega peiu emale ja teistele sugulastele 4. Seega oli käsitöö vanade eestlaste elus tähtsal kohal. Ka mustrid ja tehnikad olid vanasti teistsugused. Näiteks kooti kinnastele tihedamalt küüsilist kirja ja muster kooti mustaga ning kindapõhi valgega. Enamasti oli igas talus oma kindakiri, mida kooti kõigile selle talu kinnastele. 5 Ka oli mustritel palju erinevaid tähendusi, näiteks siksak-muster tähistas truudust ja joon ümber ornamendi kaitset3. 1 Viires, A. (2001) «Kultuur ja traditsioon» Tartu: kirjastus Ilmamaa lk 339 2 Viires, A. (2004) «Vana eesti rahvaelu» Tallinn: kirjastus Ilo lk 83-88 3 Karjam, R. (2009) «Elumõnu» Pärnu: AS Pajo lk 29; 46 4 Riitsaar, R. «Seto tikand», Printon lk 13 5 Karjam, R., Summatavet, K
annaabi.ee 
