leidis ka oma lõpu Lippmaa.Taimi hakata päästma, viies neid ülikooli ruumidesse. Taastamistööd võttis enda kanda A. Vaga aastatel 1944-1956. Pärast A. Vaga lahkumist taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri ja ühtlasi botaanikaaia juhataja kohalt haldasid aia tegemisi H. Trass aastatel1956-1962 ja 1964), V. Masing aastatel1962-1964. Samal aastal loodi omaette botaanikaaia direktori ametikoht, millele asus E. Lellep 1964-1969. a. Pikalt oli uuel ametikohal H. Kimme, kelle saavutuste alal võib lugeda tiigi puhastamist aastatel 1970. ja palmimaja valmimine 1984. Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele, samuti algatati meristeempaljunduse labori projekteerimine. Jõudes aga aina lähemale praegusele hetkel, hakati ehitama 1995 uut troopikamaja mis oli sündmuste sunnil unarusse jäänud.1995-2001 oli aia direktoriks geograafiamagister Ain Vellak. 2001. aasta sügisest on aia direktoriks bioloogiakandidaat Heiki Tamm.
KIMMKATUS Kimmkatus on teine ajalooliselt enim levinud katusetüüp Eestis. Kimmid on altpoolt jämenevad, laiuseks 150 mm ja pikkuseks 600 mm. Kimmid annavad katusele juurde palju dekoratiivsust. Kimmitüüpe on väga erinevaid, näiteks kiilu, diagonaalsete või sakilise kujuga, aga variante võib ka ise leiutada. Kimmkatuseid näeme näiteks kuulsatel vanadel 900- aastastel Norra kirikutel. Kuna sellise katuse ehitamine oli suhteliselt kallis, siis kasutati kimme põhiliselt kirikute ja teiste ühiskondlikute hoonete katustel. Tulenevalt Rootsi mõjust on kimmkatused traditsiooniliselt levinud Lääne- Eesti saartel. Eestis on katusekimme valmistatud põhilielt männinst ning nee saetakse välja pakkudest. Kasutatakse ka leppa, mida vanasti peeti vaese mehe katuseks, mis aga kaasaegsete immutusvahenditega töödeltult ei jää kestvuselt alla teistele puuliikidele. Algne tehnika oli pakkude
annaabi.ee 
