Ka senjööridel oli riigivalitsemises osa, nad mõistsid kohut vasallide üle. Ülekohtusele senjöörile oli vasallidel õigus ka vastu hakata, oli ka nii, et vasallid rikkusid truudusevannet ja keeldusid senjöörile allumast, viimastel polnud võimu neid kuuletuma sundida. Niisugust riigisüsteemi, kus keskvalitsus on nõrk ja riigivõimu teostavad monarhiga vasallisidemetes olevad kohalikud võimukandjad, nimetatakse feodaalseks killustumuseks. See iseloomustas keskajal kogu Euroopat. Feodaalide seiklus- ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikustele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu. Selline feodaalsuhete areng nõrgendas kuningavõimu ja suurendas poliitilist ebastabiilsust Lääne-Euroopas. Alati ei põhjustanud feodaalsuhtd killustatust ja anarhiat, vasallivanne oli püha ja selle põhjendamatu murdmine taunitav. Paljudest läänistamistest ja mitmele senjöörile antud
4-6 aastat, üliõpilased said stipendiumid. Medresed olid samal ajal ka raamatukogud ja ühiselamud. 2. Kõrg- ja hiliskeskaeg 2.1 Riigivõim Keskvõim ja feodaalne killustumus Järk-järgult muutusid suur-feodaalid kuninga võimust sõltumatuks ja kuningas hakkas sarnanema krahvide või parunitega. Kohtu mõistmine ja maksude kogumine läksid vasallide kätte. Sellist olukorda nimetatakse feodaalseks killustumuseks. Kõige tugevama kuningavõimuga oli Inglismaa, kus kõik vasallid vandusid truudust kuningale. Keskaegsel riigil puudus kindel territoorium. Riiki ühendas vaid kuningaisik. Valitseja Kuninga ümber kogunes suur-vasallidest koosnev nõukogu, mis andis talle soovitusi poliitilistes küsimustes. Nõukogu aitas kuningat kohtu mõistmisel ja rahaasjade korraldamisel. Nõukogu valitses kuninga äraolekul. Kuninga sekretärideks ja kirjutajateks olid vaimulikud. Hiljem hakati
annaabi.ee 
