Kõige pisem jookseb puu juurde pissile niipea kui auto seisma jääb. Henry käib autoga kõik haiglad läbi ning otsib parasjagu sealt haiglast oma naist ja poega. Maria nimi on sassi aetu kellegi teisega seega Henry teda nimekirjast ei leia ning hakkab lahkuma. Õnnelikul kombel silmab teda Lucas, kuid kaotab ta ka kohe silmist. Ta hakkab teda meeleheitlikult otsima. Üks hetk kõige nooremad poisid märkavad Lucast ning jooksevad tema juurde. Henry kuuleb laste kiljatusi ning leiab ka nemad üles viimasel hetkel. Maria on selleks ajaks suutnud üle elada ühe operatsiooni ning püüab paraneda, et saaks edasi minna. Nad saadedakse eralennukiga kõik koos Singapuri Aasia parimat meditsiini teenust saama. Õnnelikul kombel kogu pere pääses sellest katastroofist eluga. See film näitab mida tähendab armastus ja hoolivus ja milleks on üks armastav inimene võimeline. See räägib sihikindlusest ning lootusest, mida ei tohi kunagi kaotada. See annab
tulevased põlved ning, et vanemate inimeste lood ei ununeks, vaid mõlguksid meil meeles ka tulevikus. Raamat räägib meile armsate aegade ilust, paremate päevade pajatustest. Kalevi käikudest, vahvatest meestest ning nõidadest. Sissejuhatuseks Meenutame nüüd mälestusi, mis on paganlike jumaluste juures unustusse jäänud, sest nendega seotud inimesed on ammu surnud. Elu on liiga lühike ning kaob kiiresti ja kõikidest tekkivatest helidest võis kuulda muistseid kiljatusi, leinanuttu ja kõnet. Kui luuletaja midagi loob, on tema kõnes veidi valet, veidi tõtt. Osa mõtleb ise ning osa tema loomingust on kuulujutt. Õhus on ohtu ja toimub ränk lahing, valatakse verd, kaitstakse isamaad ning langetakse selle eest. Nüüd las juhatab õnn sind. Istuta erinevaid asju oma sugulaste auks. Nende mälestusteks. Magage ja puhake, kuni ühel päeval ärkate Taara toas. Siis kuulete vanu jutte, mida mulle on rääkinud tammikud ja pihlakad
POLEVOI: Olete te seda näinud, härra? TSAADAJEV: Ei, ma ei olnud Peterburis. PROUA BEYER: Te mõjute saja aasta pärast väga suure lollina, härra Polevoi, kui "Kõigevägevama käsi päästis isamaa" on klassikaks saanud ja Kukolniki nimi on muutunud vene teatri sünonüümiks. (Lava taga lükatakse laud ümber, kostub kukkuvate klaaside klirin, ehmatusi ja kiljatusi. Belinski taganeb vabandades, selg ees, vaatevälja, tema järel Stankevits. Ketser ruttab õnnetuspaika, reageerides sündmusele suurelt.) KETSER: Eest ära! Ma olen arst! PROUA BEYER: Mis siis nüüd? BELINSKI: Ma teadsin, et see nii läheb! STANKEVITS: Pole midagi, Belinski... (Belinski üritab põgeneda. Stankevits, püüdes teda tagasi hoida, rebib teda mantlitaskut pidi, mis käriseb. Paar münti ja üks väike sulenuga kukuvad põrandale
annaabi.ee 
