heatahtlikult. Meloodiate vastukajad meenutasid ,,heledaid" jõulupäevi ning lõid hubase tunde. Erakordset huvi pakkus aga Ülo Kriguli neljas lugu ,,Huiked", mis erines ülejäänutest teostest. Viis oli täiendatud karjumiste ja südantlõhestavate oigamistega. Hõiked, mis peegeldas saksofon, ühtisid inimese nutu, häda, hüüe, appikutse ja palvega. Muusika oli kirjutatud minooris ning orel aitas rõhutada seda. Pala oli tõepoolest haruldane, tundeline ning katkevad kiljatused äratasid hirmutundeid. Siiamaani püsib meeles veel Tõnu Kõrvitsa kompositsioonid, sest need olid klassikalisemad võrreldes teiste lugudega ning sarnanesid Sebastian Bach´i loomingutele. Ka viimasest kontserdil esitatud palast ,,Meie Isa palve" olin ma vaimustuses, kuna nii hele ja rõõmus meloodia pani mõtlema headest läbielatud sündmustest. Hetkeliselt pead tõstes nägin ilusaid vitraaze ning tundsid põlevate küünalde soojust.
Tänu temale nägid mõned osad lausa rohkem kui kummalised välja, kuid vähemalt ta üritas. Veel häiris mind muusikaline osa, kuna laulude sõnadest(vähemalt mina) eriti hästi aru ei saanud jäi etendusest kuidagi poolik mulja. Ja kui mingist osast imekombel oligi aru saada, siis oli aru saada et midagi on sassis. Nimelt oli lugude eesti keelne tõlge vähekene mööda ja kindlasti ka harjumatu. Kui jätta välja Getter Jaani kõrvulukustavad kiljatused ja natukene liiga võlts olek ning arusaamatud kohad kui laval olijad kõnelesid, oli see isegi päris hea. Muidugi kui arvesse võtta seda et erinevalt filmist on see siiski tehtud Eesti oma näitlejate poolt ja nad ei saa teha mingit teatud stseeni mitu korda kuni see õigesti välja tuleb(nagu filmis), ühele publikule oli neil siiski võimalus end tõestada ainult ühekordne. Eriti meeldisid mulle kui laulude taustaks ka tantsiti, see tantsimine tegi etenduse vägagi palju
Järgmisel hetkel oli kuulda politseisireene. Röövlid läksid närvi ja hakkasid läbisegi midagi karjuma. Tüdrukul hakkasid iseenesest pisarad mööda põski alla voolama, ta värises. Edasine mitte keegi teine. Poisi matustele ta ei läinud. Kogu selle valu ja pisarate juhtus liiga ruttu, et keegi oleks midagi aru saanud. Mitukümmend relvastatud politseinikku tungisid sisse. Röövlid ehmatasid, kõik inimesed paanitsesid. Kostsid lasud ja valjud kiljatused. Järgmisel hetkel langes poiss tuimalt maha. Üks röövlitest oli paanikahoos tüdrukut tulistanud, aga poiss hüppas kuuli ette. Tüdruk hakkas nutmaja vajus poisi ja verise keha peale. Ta raputas, hüüdis poissi nimepidi... Ei mingit elumärki. Tüdruk ei pannud enam ümbritsevat tähele. Ta soovis, et see oleks lihtsalt üks halb unenägu. Ja siis ta minestas... Ärgates oli tüdruk haiglas, kõik sõbrad , tuttavad, sugulased ümber. Ta tahtis püsti tõusta ja
annaabi.ee 
