Kumbi ei öelnud sõnakest, alles hiljem tegin jutuotsa lahti. Sosistasime, sest tundus, nagu kaldalt kõik inimesed kuulsid, sest kõik oli hirmus vaikne. Aga mida rohkem järve keskele jõudsime, seda halvemini meid kaldale kuulda oli ja võisime üsna valjult rääkida, ilma, et keegi meid kuulekski. Rääkisime maast ja ilmast. Kuid siis tuli kord, et pidime Villuga kohad vahetama, sest mina rakette lasta ei tahtnud. Tema tõusis püsti ja mina ka, siis tegime kiire kohtade vahetuse, mina kiljatasin, sest kartsin lootsikust vette kukkuda. Mulle tundus see pisut rumal ja lapsik. Punastasin. Villu sepitses esimest tulihända ning juba see oligi õhus ja näitas oma ilusaid värve. Niimoodi vaatasid kogu kaldal olev rahvas ja meie, kuidas säravad need värvid nii ilusti seal taevas. Kui oli viimane tulihänd süüdatud ja see taeva poole pagenud, tuli Villuga uuesti kohad vahetada. Kuid seekord ma tahtsin ise tagasi aerutada ja Villu oli sellega vaikimisi päri
Kui ma veidike toibusin, hakkasin vaatama, kuidas ma lennukist välja saaks. Õnneks polnud ma millegi all kinni. Osad inimesed röökisid ja sonisid. Väga paljud olid pinkide või kappide alla jäänud. Enamus hädaldasid. Kõndisin kohmetult ja hirmunult lennukit mööda ringi otsides väljapääsu. Mind ehmatas iga äkiline häälitsus. Mu jalg ja pea valutasid hirmsasti. Ma olin väsinud üle ja ümber ronimast asjadest ja laipadest. Miski haaras mul jalast. "Äääh!!!", kiljatasin ma. Ma ehmusin kohutavalt. "Ärge kartke! Ma lihtsalt vajan teie abi," ütles üks naine, kes oli jäänud ühe väiksemat sorti kapi alla. Ta ise oli liiga nõrk, et seda kappi nihutada. "Ma palun, aidake mult see kapp pealt ära!! Ma südamest palun! Võib-olla tunnen ma seda ümbruskonda ja saan meid siit välja aidata!" nurus see naine. Ma nihutasin seda kappi veidi. Ma tundsin, et see kapp polegi nii raske ja tõstsin selle ilma suurema vaevata selle naise pealt ära. "Aitäh
annaabi.ee 
