süüdistus mõningate Catilina pooldajate seadusvastases hukkamises. Cicero läks a. 58 4 Kreekasse maapakku, kust ta tänu sõprade toetusele järgmisel aastal auga tagasi pöördus, kuid hoidis end nüüd mõnd aega poliitilisest elust eemal ja pühendus kirjanduslikule tegevusele. 51. a. saadeti Cicero prokonsulina Kiliikiasse (Väike-Aasias), kus ta oma austuse ja õiglusega võitis lugupidamise. Sealt jõudis ta tagasi Rooma just Caesari ja Pompeiuse vahelistest lahkhelidest põhjustatud kodusõja eel ja asus pärast pikka kõhklemist Pompeiuse poolele. Viimase lüüasaamine Pharsalose lahingus a. 48 sundis Cicerot Caesariga lepitust otsima. Aastal 47 saigi ta loa jälle Rooma asuda, kuid pidi poliitilisest tegevusest tagasi tõmbuma.
Damaskuse kogemus muutis Pauluse kogu ülejäänud elu. Avastus oli nii tähtis, et see tuli teha teatavaks kõigile inimestele. Paulusest sai algkristluse silmapaistvaim misjonär. Pöördumisele järgnenud aastatest on andmed kasinad. Esialgu asus ta kolm aastat idapool Jordanit ning külastas seejärel Jeruusalemma, kus ta kohtas Peetrust ja Jakoobust. Sealt suundus ta kolmeteistkümneks aastaks misjonitööle Süüriasse ja Kiliikiasse, oma kodupaiga lähedale. Kui Paulus külastas templit, tundsid mõned Väike-Aasiast päritolevad juudi palverändurid ta ära ning kavatsesid teda tappa. Kuid Rooma ametivõimud jõudsid ta päästa ning võtsid ta kaitsevangistusse. Paar aastat veetis Paulus Kaisareas maavalitseja Antoonius Feeliksi vangina. Tema järglane Porcius Festus kavatses viia kohtuasja läbivaatamiseks Jeruusalemma, kuid oma julgeoleku pärast kartev Paulus apelleeris keisri
annaabi.ee 
