suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad - ma ei kilganud äkki enam ega taibanud vähematki. Minu pisike päikene pingil oli katki. Oli katki. Oli keskelt murtud katki. Suur päike paistis korraga kaugelt. Lauad ja laed olid samad kuid hoopis madalamad. Ma olin väike, ei saanud millestki aru, ei mõistnud, ei märganud muud, kui panin pea vastu seina ja nutsin oma elu esimest leina. Ma ei osanud küsida, kosta ega sõnadega kurta. Ma ei lasknud end lohutada. Ema lubas osta uue varju, mis on veelgi kenam. Uut aga, uut ma ei tahtnud enam.
rohkem kui nukku ja ma olin väike. nukutuba, rohkem, Ja kähku sain küllalt roast, kui pildivihku pihku, lippasin toast rohkem, kui linnukest käsi veel ukselingil pihku, täringuks tähte lävel kepsu ju löömas jalad ja palliks kuud ma ei kilganud äkki enam rohkem, kui tooreid ega taibanud vähematki. tikrimarju, rohkem, Minu pisike päikene pingil rohkem, kui midagi muud oli katki !!!! ihkasin, oh kuidas ma ihkasin Oli katki !!!! tulipunast vihmavarju! Oli keskelt murtud katki !!!
vabaduse ja vastutuse suurenemust; luule ja kunsti tõeväärtuste rõhutamine. Betti Alver Sang, eesti luuletaja ja tõlkija käsi veel ukselingil lävel kepsu ju löömas jalad - ma ei kilganud äkki enam tegi esimesed katsetused ega taibanud vähematki. Alver on eesti luule Minu pisike päikene pingil luuletamises juba üheksa- oli katki !!!! meitserlikumaid sõna- ja Oli katki !!!!
suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad - ma ei kilganud äkki enam ega taibanud vähematki. Minu pisike päikene pingil oli katki. Oli katki. Oli keskelt murtud katki. Suur päike paistis korraga kaugelt. Lauad ja laed olid samad kuid hoopis madalamad. Ma olin väike, ei saanud millestki aru, ei mõistnud, ei märganud muud, kui panin pea vastu seina ja nutsin oma elu esimest leina. Ma ei osanud küsida, kosta ega sõnadega kurta. Ma ei lasknud end lohutada. Ema lubas osta uue varju, mis on veelgi kenam. Uut aga, uut ma ei tahtnud enam. 1
annaabi.ee 
