Eestis ca 110 liiki. Röövikud toidutaime pinnal kaasaskantavas tupes. Sugukond Zygaenidae – kireslased Enamasti päevase eluviisiga, väikesed kuni keskmise suurusega liblikad. Meie liigid on aeglased ja kohmakad lendajad. Eestis vaid 7 liiki. Paljud liigid on eredalt värvunud, kuna nende veri sisaldab tsüaniidiühendeid ja on sööjale väga kibe. Sugukond Sesiidae – klaastiiblased Iseloomulik on soomuste osaline või täielik puudumine tiibadel ning sarnaselt kiletiivalistele vöödiline keha. Eestis 13 liiki. Meie liikidest 2 võivad olla tõsised aiakahjurid. Sugukond Tortricidae – mähkurlased Enamasti väikesed liblikad, harva ulatub siruulatus 6 sentimeetrini. Paljude liikide röövikud seovad taimelehed siidniidi abil kokku. Eestist on leitud üle 370 liigi. Palju tõsiseid aia- ja metsakahjureid. Sugukond Pterophoridae – sulgtiiblased Väga iseloomuliku välimusega liblikad: keha sale, jalad pikad, tiivad enamasti jagunenud 2-3
harjaskarvade kui näärmekarvadega. Kodarikulehed pikarootsulised munajas- südajad kuni 12 cm pikad, karekarvased; kuivavad õitsemise ajaks ja kasvavad uuesti peale õitsemist. Varrelehed piklikud, rootsuta, väiksemad. Õied tipmises ebasarikas. Kellukjas õis on algul punane, hiljem lillakassinine vastavalt õiepig-mendi antotsüaani happesuse muutumisele. Nektar on krooniputke põhjas ja pealt karvaringiga kaetud, kättesaadav vaid liblikatele ja pikasuistele kiletiivalistele. Emakakaelad on mitmesuguse pikkusega nagu nurmenukulgi (erikaelsus, mis väldib isetolmlemist). Õitseb aprilli lõpus ja mai alguses. Viljaks on pähklike, mida tänu õlilisemele armastavad sipelgad laiali kanda. Viljade valmimisel mais-juunis, viljaraag pikeneb ja poetab vilja maha. Kasutamine: kuna taim sisaldab rokesti limaaineid, on teda kasutatud rahva- meditsiinis kopsuhaiguste raviks. Mõned rahvad kasutavad lehti salatite ja suppide
annaabi.ee 
