Massiivse tekstuuriga kivimis pole osakesed orienteeritud, poorid puuduvad. See on tüüpiline tardkivimitele. Poorseks võib tekstuuri nimetada siis, kui kivimis on silmaga nähtavad tühikud, mis on tekkinud näiteks mõne mineraali lahustumisel või gaaside eraldumisel. Mikroskoopilisel tasandil on poorsed kõik settekivimid, kuid nende kirjeldamisel on informatiivsem jälgida hoopis kihilisust. Kihilisus kujuneb ebaühtlase või tsüklilise settimise käigus. Kildalised tekstuurid iseloomustavad peamiselt moondekivimeid, millele on mõjunud ühesuunaline rõhk. (1) Tekstuur väljendab kivimi siseehituse omadusi, mis on tingitud tema koostisosade ruumilisest paigutusest: orienteeritusest ning jaotusest kivimis. (1) Mineraalse koostise kõrval on struktuur ja tekstuur kivimi kõige olulisemad makroskoopilise määramise tunnused, mis peegeldavad nii kivimi tekkeprotsesse, kui ka temas toimunud hilisemaid muutusi. (1) 3. Kivimite klassifitseerimine
brahhiopoodid, okasnahksed (meriliiliad, merikerad). Jätkus lülijalgsete trilobiitide õitseng ja esimeste selgroogsete areng. Maismaal esinesid primitiivsed samblataolised taimed ürgraikad. Ladestu kivimid Ordoviitsium jaguneb Vara-, Kesk- ja Ülem-Ordoviitsiumiks. Vara-Ordoviitsiumi ajastik kestis 16 miljonit aastat. Alguses settisid Eesti alal jahedas merevees liivad ja savid. Selle aegseid setteid näeb Põhja-Eesti rannikul. Tolleaegsed savid on kildalised ja pruunid. Neid nimetatakse graptoliitargilliidiks ehk diktüoneemakildaks. Savikiltadel lasuvad glaukoniitliivakivid ja liiva-lubjakivid. Kesk-Ordoviitsium kestis 12 miljonit aastat, sellest ajast on säilinud 10 m paksused hallid lubjakivid Põhja-Eestis ning 40 m paksused punasevärvilise savika lubjakivi kompleks Lõuna-Eestis. Ülem-Ordoviitsium kestis 17 miljonit aastat. Seal esinevad savikad lubjakivid ja merglid, põlevkivid, vulkaanilise tuha ehk bentoniidi kihid ning rifid.
Moondekivim on kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes ümberkristalliseerunud ehk moondunud kivim. Kõrge rõhk ja temperatuur tähendavad numbriliselt väljendatuna 300 MPa (megapaskal) ja 200°C. Moondekivimid on üks kolmest suurest kivimite rühmast. Levinud moondekivimiteks on näiteks kvartsiit, gneiss, amfiboliit, kilt ja marmor. Reeglina on moondekivimeile omane suunatud ehk direktiivne tekstuur, mis väljendub selles, et kivimid näevad välja vöödilised, kihilised, kildalised või muul moel orienteeritud. MARMOR Marmor (kreeka marmaros 'särav kivi') on karbonaatkivimite moondel tekkinud moondekivim. Kui kivim satub suure kuumuse kätte ja tohutu rõhu alla, võib marmor muutuda, mille käigus üks kivim muutub hoopis teiseks. Marmor oli algselt liivakivi, settekivim, kuid muutus seejärel moondekivimiks. Üks India prints ehitas oma naisele marmorist hauapalee Taj Mahali. Eesti moondunud aluskorra kivimeis leidub väheses koguses marmorit.
Regressiivse moonde korral on kivim juba kerkimas, rõhk ja temp vähenevad, fluidid neelduvad. Leiab aset siis, kui moondepiirkonda lisandub juurde fluideid. Tavaliselt ,,lukustub" kõige kõrgema aste moone, st, kõige sügavam, kuumem jne. Moonde astmed: Madal T < 400'C Keskmine T = 400-550'C Kõrge T > 550'C Moondeastme määramisel saab kasutada teatud indeksmineraale, mille tekketemperatuur on teada. Kivistumisel : savimineraalid. Madal aste : kloriidid, muskoviidid, kildalised. Kõrge aste : granaadid, gneisid. Moondefaatsies maapõue osa, kus esineb alati üks kindel mineraalide kooslus. Põhilised moondeliigid ja neis tekkivad kivimid: 1)vajumismoone kiiresti vajuvate nõgude all. Madal geotermiline aste. Nõgudes, kus setete paksus ulatub 4-5km. Tekivad kildad. 2)purustusmoone murranguvööndites. Purustatud kivimid, mida tsementeerivad teised mineraalid. 3)kontaktimoone ümber magmakollete. Kõrge geotermiline aste. Reeglina peitkristalsed kivimid
annaabi.ee 
