Hinnete poolt või vastu? Suhtumine hinnetesse on vägagi varieeruv. Hinnet võib võtta kui kiitusena, kui ka karistusena. Hea hinne paneb õpilased veel rohkemgi õppima, kuid halb hinne võib tuju vägagi nulli viia ning see, et korralik õppetöö ilmselgelt vilja ei kandnud, viib tavaliselt õpilase õppimistahte hoopiski nulli mõneks ajaks. Hinded... Miks meil neid vaja on? Hindamine tekitab nii õpilastes, kui ka õpetajates palju vastakaid arvamusi. Paljud õpilased arvavad, et hindeid pole üldsegi vaja, et me õpime enda, mitte kooli jaoks
erinevad arusaamad karistusest. Laialt on levinud uskumus, et kõik tuleb kunagi ringiga tagasi karma tasub alati oma võlad. Karmat peetakse õiglaseks ja neutraalseks, ta tagastab nii tehtud heateo kui kuritöö. Näiteks võib röövlit tabada mõni õnnetus või suure südamega heategevuseks annetaja lotoga võita. Tähtis pole mitte teo olemus, vaid põhimõte, et kõik tehtu jõuab kunagi mingis muus vormis tagasi, kas siis karistuse või kiitusena. Karistus ei pruugi alati kuriteole järgneda. Võib juhtuda, et kuritegu jääb karistuseta ning mõnikord juhtub ka nii, et saadakse karistada ilma otsese kuriteota. Kuritegu tegemata selle eest siiski karistada saada on veel halvem kui kuritegu ilma karistuseta. Siis jääb tõeline süüdlane vajaliku karistuseta ning süütu inimene peab tema tegude eest kannatama. Eestis on kuriteo ja karistuse vahelüliks politsei ja kohtusüsteem. Kui kuritegu
kärbivad pidevalt lugemiskõlblike raamatute nimekirja. Kui just kaalukad asjaolud ei takista, näib kiitus olevat kuuldavaks tehtud sisemine tervis ja seda isegi siis, kui väljendusvormid oskuste puudumise tõttu tahumatute või koguni koomilistena paistavad. Kiitus mitte ainult ei väljenda rõõmu, vaid suurendab seda, lisab täiuslikkuse mõõtme. Väljendamata rõõm on poolik rõõm. Täiskasvanute heameel, nende siiras rõõm ja rahulolu mõjub lapsele kiitusena. Rõõm on suur jõud ja suur varandus, mis innustab edasi püüdma. See, mille eest me oma lapsi kiidame, näitab neile, mida me ise elus tähtsaks peame. Suhtlemisvõimelised lapsed arendavad end kõigepealt oma vanemate jaoks, väidab M. Winterhoff (2010). Viieaastane laps, kes aitab lauda katta, ei tee seda mitte selleks, et saaks sööma hakata, vaid vanemate rõõmuks. Niisamuti õpib ta koolis esialgu õpetaja jaoks, mitte eluks
annaabi.ee 
