Tühine tegelane on luhvtikusti. Kiire ja hooletu inimene on purtsakadri, pikaldane ja aeglane on venivillem. Jonnija kohta öeldakse jonnjaagup. Kuri naine on nõiaella. Mitmeid nimetusi on saanud virisev laps: jõmmajüri, piripilliliisu möiramari, vääksvillem. Rohkesti nimetusi on lobiseja kohta, näiteks turukadri, ladrakai, lorileenu, pläraläraleenu, pudruandres, jutujaak. Tühja jutu tegija on käojaan. Pealekaebaja on kaebejaak, manguja on mukerjaan. Kiitlejat kutsutakse kelkants, jõudejaak, jõudejüri. Naljahammas on pulmajüri, naljamats, narrimart, naljamärt. Hulkuja on vastavalt soole kas rannakai või ilmajüri. Kergete elukommetega naine on rannakadri, liiderlik mees tonksujaan (vrd don Juan ~ donzuan). Vaene tõrjutu on tuhkatriinu, tuhkamats või tuhkahauamats. Vagatseja on pühajüri. Ilmneb ka linna- ja maarahva vastandus. Linnainimene on linnajuulus ning maalt pärit inimene maamats. (Mäearu 2002: 3031) Ameti järgi nimetamine
ei tunneks nad vajadust mängida selliseid enesepetmisemänge nagu usk taassündi, mis tegelikult tähendab loomulikku ego täiendamise vajadust. Satanist usub täielikku rahulolusse egoismiga. Tegelikult on satanism ainuke usk, mis toetab selle suurenemist või julgustamist. Ainult siis, kui inimese ego on piisavalt täiustunud, võib ta oma enesehinnangut alandamata teiste vastu lahke ja meeldiv olla. Üldiselt peetakse kiitlejat egoistiks, tegelikult hoopleb ta aga oma vähenenud ego taastamiseks. Usklikud on oma järgijaid võimu all hoidnud ego allasurumisega. Tehes järgijad endast viletsamaks, on nende jumala võimsus kindlustatud. Satanism julgustab oma järgijaid head tugevat ego arendama, sest see annab neile eneseusu, mis on vajalik elujõuliseks eksistentsiks. Kui keegi on olnud kogu elu vitaalne ja on maise eksistentsi lõpuni võidelnud, siis on ego see,
annaabi.ee 
