ja ülekandepeelideks. Lihtpeelis loetakse tareeritakse, (tehakse kindlaks seos mõõtmisega). Selleks tõmmatakse risti voolu üle veetase otse latilt. Lattpeelil kinnitatakse pöörlemissag ja voolukiiruse vahel). Mõõdetud jõe (oja) jaotistega tross. Lävendis valitakse püsilatt (või latid) mingi kindla aluse, nt pöörlemissageduse järgi leitakse tareerimiskõ- kiirusvertikaalid, milles mõõdetakse mitmel kaldaseina külge. Standardlatt on metallist, 2 m veralt või tabelist voolukiirus. Pöörlemis- sügavusel voolukiirus (tavaliselt on nad pikk, 13 cm lai ja 2,5 cm paks. Latil on värvitud sagedust registreeritakse elektriliselt, elektro- ühesuuruste vahekaugustega). Vertikaalide arv
indutseerib elektroodipaariga mõõdetava pinge, mis on võrdeline kiirusega. Voolukiiruse mõõtmine tiivikuga: Voolukiirus muutub jõe ristlõikes (turbulentsuse, hõõrdejõudude mõjul), seetõttu tuleb teha kiiruse mõõtmine paljudes punktides risti jõega ja paljudel sügavustel. Kiirus jões muutub (pulseerub), seetõttu tuleb mõõta pikka aega, nt 100 sek. Lävendis valitakse kiirusvertikaalid, millede arv sõltub jõe laiusest. Kiiruspunktide arv sõltub voolu sügavusest. Mõõtmiskestvus 100 sek igas sügavuspunktis, võib ka integraalmeetodil või kiirendatud 50-60 sek (kui vool on kiire). Kalda ääres voolukiiruse määramisel tuleb arvesse võtta kalda isepärasusi, mida iseloomustab k tegur: lauge kallas k=0,7, järsk kallas k=0,8, sile betoonsein k=0,9, kui kalda ääres seisvavee tsoon k=0,5. Summaarse Q määramine:
annaabi.ee 
