Pikkamaad joostes on aga tähtis suuremad mahutreeningud, mis tuleb aastate peale ratsionaalselt ära jagada, et organism harjuks pikema kurnava pingutusega. Tuues näiteks Lasse Vireni treeningkava 1971 aastal, siis oli tema treening suunatud vastupidavusele. Esimesed kolm kuud läbis ta 610, 609, 743km, sellest aeroobse töö osakaal oli 72- 78%. Aenroobse töö osakaal 12-22%. Jõusaal 5-6% treeningust, lisandudes väheke rütmi ja kiirustreeninguid. Teisel perioodil ehk kahe kuu jooksul 1972 läbis ta 834 ja 759 km, aeroobse töö protsent oli 70%, langes jõutreeningu osakaal 1-3%. Võistlusettevalmistus periood 1972.a. Oli kolme kuu jooksul 796, 718, 559 km. Sellel perioodil tõusis jõutreeningu osakaal 6-10%. Lisandusid intensiivsed kiirus ja rütmi trennid. Võistlusperioodil olid tulemused 509 ja 466 km. Suuremaid rõhku said rütmi ja kiirustreeningud ja vähenes jõusaaliosa.
nii anaeroobsest alaktaatsest kui ka anaeroobsest laktaatsest võimsusest ning seda on võimalik treenida näiteks jõutreeningule sarnasel põhimõttel kordustreeninguga. (Ibid) Oluline on märkida, et kiirustreeningutel tuleb valida selline kiirus ja korduste kestus, et korduse jooksul ja ka korduselt kordusele kiirus ei langeks. Treeningut võib sooritada nii kergendatud kui raskendatud vastupanu tingimustes (alla- ja ülesmäge). Kiirustreeninguid tuleks teha 20 võrdlemisi puhanud lihasega. (Ibid) Soorituslikult erineb kiirustreening kurnavamast intervalltreeningust peamiselt selle poolest, et uus kordus algab taastununa ning rõhku pannakse maksimaalselt tehnilisele ja kiirele sooritusele. Sellel eesmärgil on kiirustreeningu kordused ka lühemad ning puhkeintervallid pikemad kui intervalltreeningul. Kiiruse arendamise tähtsus on viimaste aastakümnetega murdmaasuusatamises (eriti
annaabi.ee 
