Elektriline ajamõõtja käivitub jala liikumahakkamise momendist. Maksimaalse kiiruse testiks kasutatakse 20 m või 30 m jooksu lendlähtest elektrilise ajavõtuga (0,001 sek täpsusega). Kiirusliku vastupidavuse hindamiseks on võimalused suhteliselt tagasihoidlikud, sest tavalised testimistingimused ei taga küllaldast motivatsiooni. Seetõttu soovitatakse sprinteritel määrata viimase 30 m läbimise aeg 100 m või 200 m jooksu ajal. Laboratoorsetes tingimustes on võimalik kiirusomadusi hinnata nende aluseks olevate energiamehhanismide võimsuse ja mahutavuse määramise põhjal. Levinud testid on Margaria trepitest (anaeroobse alaktaatse võimsuse hindamine) ja Bosco üheminutiline hüppetest (laktaatse võimsuse ja mahutavuse hindamine). Kiiruslikku vastupidavust saab hinnata vere laktaadi kontsentratsiooni ja pH taseme põhjal. Oluline on koos kiirusvõimete hindamisega testida ka jõuvõimeid. Nende testide omavaheline võrdlemine aitab
väärtusega. Glükolüütilist efektiivsust ja anaeroobset kasutegurit mõjutavad sportlase jõu- ja hüppeomadused ehk kreatiinfosfaadi mehhanismi mahutavus, tehnika, lõdvestusoskus, aeroobne baas. On loomulik, et suurem osa aastasest treeningust glükolüütilist võimekust nõudvatel aladel on suunatud anaeroobse kasuteguri komponentide mõjutamisele. AUTOR -VIIDE Alaktaatne kiiruslik vastupidavus põhineb kreatiinfosfaadi mehhanismil. Alaktaatne võimsus peegeldab maksimaalseid jõu- ja kiirusomadusi. Alaktaatne mahutavus näitab maksimaalse kiiruse säilitamise võimet. Alaktaatse efektiivsuse määramiseks pole kaasajal kindlaid ja lihtsaid meetodeid. Teada on aga alaktaatsete harjutuste väga kõrge kasutegur . 40%. Samal ajal on aeroobsete ja glökolüütiliste harjutuste kasutegur 22.26%. Olulise tahtsusega on kreatiinfosfaadi mehhanismi osa energia ülekandes mitokondritest lihaste kokkutõmbeaparaadile. muofi brillidele. See mehhanism toimib nii aeroobsete kui ka
Seadmete ühendamine arvutiga saab toimuda kas arvuti sees olevate siinide või portide kaudu või arvutist väljatoodud portide abil. Põhiline siin riistvarakomponentide ühendamiseks arvutis on tänapäeval PCI Express ehk PCIe. PCIe siin on järglaseks PCI siinile aga erinevalt viimase paralleelsest lähenemisest on PCIe järjestiksiin, mille ühe ühenduse (lane) moodustab traatide paar, millest üks mõeldud andmete saatmiseks ja teine vastuvõtmiseks. PCIe võimaldab häid kiirusomadusi, kuna ei pea jagama siini teistega ning võimalik on kombineerida mitu ühendust tööle samaaegselt. Kasutab punktist punktini topoloogiat seadmete vahel ja kahe seadme vahel võib ühendus koosneda mitmest traatide paarist, millega saab vastavate seadmetevahelise ühenduse soovitud andmevahetusekiirusele vastavalt konfigureerida. Näiteks võrgukaardi jaoks kasutatakse PCIe x1 siinipesa aga graafikakaardi jaoks on kasutusel PCIe x16 siini pesa. Eelkäija PCI siin vajas
annaabi.ee 
