tähelepanu juba varases nooruses. Jooksukiirus, reaktsioonikiirus ja jalgade liigutamise sagedus paranevad kvalitatiivselt juba alates viiendast eluaastast ja saavutavad täiuslikkuse küpses eas. 5 Kiirusvõimed sõltuvad järgmistest põhiteguritest: 1. liigutuste tehnika täiuslikkusest (n-ö kiiruslikust tehnikast, heast lõdvestusoskusest) 2. liigutusi juhtivate närvikeskuste erutuvusest ja närviprotsesside liikuvusest ning koordinatsioonist. 3. tahtepingutusest, -konsentratsioonist 4. lihaskiudude tüübist (kiirete ja aeglaste lihaskiudude suhtes lihastes) 5. lihaste elastsusest ja viskoossusest 6. energiavarudest lihastes ja nende mobilisatsiooni kiirusest 7. maksimaalse ja kiirusjõu tasemest
Seda ületav koormus võib olla ülemäära kulutav ja laktaadikõrge kontsentratsiooni tõttu liigse kataboolse (lagundava) efektiga. Maksimaalse O2 tarbimise kiiruse kõrgekvaliteet, kusjuures pinge glükoluutilistele energiatootmise protsessidele on mõõdukas, väldib treeningu forsseerimist ja tagab töövõime stabiilse taseme. Kui töö võimsus ületab VO2 max taseme, tõuseb glükoluusi osatähtsus energiatootmises ja võime rääkida glükoluutilisest ehk laktaatsest kiiruslikust vastupidavusest. Glükoluutilist võimsust peegeldab laktaadikõrge tase (kuni 25 mmooli/l) ja pH terav nihe happelisuse suunas. Glükolüütilist mahutavust saab hinnata submaksimaalse kiiruse säilitamise põhjal. Glükolüütiline efektiivsus on suhe valise mehaanilise töö ja moodustunud laktaadi hulga vahel. Glükolüütilist võimekust nõudvatel distantsidel võidavad reeglina need, kes suudavad distantsi lõpul toota enam laktaati ehk teiste sõnadega suudavad paremini säilitada
annaabi.ee 
