kohaliku eesti tõuga. Et aretustöös hobuse tüüpi selgemalt eristada, hakati 1930. aastatel eristama raskemat ja kergemat tori hobust. 1960-1970. aastatel sai kasvatuse eesmärgiks tõuhobuste müük, peamiselt Nõukogude Liitu sealsete hobuste parandamiseks. Samal ajal jäi soiku hobuse kasutamine põllutöödel ning algas hobuste massiline hävitamine. [1] Alates 1973.a. hakati tori hobuse aretuses kasutama hannoveri hobuse tõugu. Eesmärgiks oli anda osale tõust kiirushobuse omadusi, nii et teda oleks võimalik kasutada spordis ja hobiratsutamises. Sama eesmärki taotleti tori hobuse hilisemal ristamisel trakeeni tõuga. [6] Pärast Eesti taasiseseisvumist asendus idaturg hobuste müügiga lääne poole. Eestis võeti kasutusele tori ratsaspordihobuse mõiste. [1] Tori hobuse, eriti tori universaalse hobuse (TUNH) aretuses kasutatakse vanu ja märadesse läinud liine. Tõu säilitamisel omavad olulist tähtsust viimase kümne aasta jooksul märadesse
järglaskonnaga aluse tori tõule. varasemal ajal jaotati tori tõug tüsedaks ja kergeks. tüübilt kujutas tori tõug endast keskmise suurusega, kuiva tugeva konstitutsiooniga, hästi arenenud lihastikuga ja tugeva luustikuga universaalset põllumajandushobust, keda kasutati edukalt põllu- ja transporttöödel. rahulik iseloom oli eeliseks.1973 hakati kasutama hannoveri tõugu eesmärgiga anda ühele osale tõust kiirushobuse omadusi, nii et temaga saaks teha sporti ja ratsutada meelelahutuseks. sama eesmärki taotleti tori hobuse ristamisel trakeeni tõuga. universaalsest veohobusest on kujunenud ratsahobusele lähedane tüüp, eeskätt ratsatõugude (hannoveri, trakeeni, inglise täisverelise) kasutamisega. trakeeni tõug- trakeeni hobune kehastab kõige õilsamat saksa ratsahobuse tüüpi. trakeeni hobuse tüübi tunnused
annaabi.ee 
