Seega pääses lõppvõistlusele ainult 21 sõidukit, millest 14 olid bensiiniautot ja 7 auruautot. Peale seda võidusõitu hakati autode võistlusi järjest rohkem korraldama ning hakkasid tekkima ka kiiruserekordid. Esimene autode kiiruserekord pärineb 1898.aasta detsembrist, mil prantsuse ajakirjanik ja Automibile Club de France´i üks asutajaid Paul Meyan ületas seni jalgratturite valduses olnud maismaasõidukite kiiruserekordi. Vaid kaheksa päeva hiljem, 18.detsembril 1898.aastal, ületas selle Automobile Club de France´i võidusõidukomitee esimees markii Gaston de Chasseloup - Laubat, saavutades Prantsusmaal Archeres paadikujulise elektriautoga " Jeantaud " lendstardist läbitud kilomeetri keskmiseks kiiruseks 63, 154 km/h. Umbes kuu aega hiljem purustas selle rekordi belgia insener Camille Jenatzy omaehitatud elektriautoga, mille keskmiseks kiiruseks sai 66, 664 km/h
kuna pea kogu lennuk oli valmistatud titaanist ja Ühendriikides polnud piisavalt titaani, osteti seda läbi varifirmade ei kusagilt mujalt kui Nõukogude Liidust! Ühe rekordi püstitas Blackbird koos oma valmistamisega - selle telik oli maailma suurim monoliitne titaanist sepistatud ese. Nõukogude Liit ei suutnud aga leppida sellega, et USA insenerid suutsid valmistada parema lennuki, kui nemad. Töösse anti MiG-25, mis pidi juba A-12 sisse seated kiiruserekordi (rohkem kui kolm helikiirust) purustama, kuid sellega nad hakkama otseselt ei saanud. Mõned kiiruse ja kõrguse rekordid suudeti saavutada, kuid ameeriklastele jäi siiski kõige kiirema lennuki omamise au - MiG-25 suutis suurt kiirust hoida vaid lühikest aega - suur kiirus hävitas mootorid paari minutiga, samas kui A-12 ja SR-71 suutsid Mach 3+ kiirust hoida mitmeid tunde. Siiski oli MiG-25 teatud tingimustel võimeline A-12 ja SR- 71'e ohustama.
annaabi.ee 
