Ja kes ei taha, ei meelita ta, ei taha, ei taha, ei tahagi ta! Vaid külmalt elugi pakub ka -- tal enesel katsutaks` meeldida! Ja jääb ta nüüdki veel muutmata. Sa Tulid Juhan Liiv Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis . Su üle oli kui päike Kui päike kiiresid täis Sa tulid tuppa ja valgust Ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik su komme -- valgust täis. Nii tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su naeratus oli kui päike: kõik ilm sai päikest täis.
Kahjuks olid needgi kurva alatooniga, kuna Juhan ei kosinud teda kunagi, kuigi Liisa oli talle ilmselt tähtsaim maailmas. Liisa kohta kasutab Juhan Liiv igas luuetuses väga ilusaid sõnu. Üks parim on luuletus ,,Sa tulid". Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Minu arvates oli Juhan Liivil kõik olemas, et leida oma õnn. Ta teostas isegi paljud neist. Näiteks luuletuste kirjutamine. See peaks muutma inimese õnnelikumaks, isegi kui need on kurvameelsed. Seda ei tehta niisama, vaid põhjusega ja Juhan Liivil oli see kindlasti olemas, kuna ta ise vihkas oma luulet, aga jätkas selle kirjutamist. Kindlasti tõi palju rõõmu ta ellu Liisa Goldingu armastamine
Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka Sa soovide siniranda, Täht süttib ehk taevas su üle veel, Lill tärkab su haua pinnast, Ja sinu mõte ja sinu meel Kord tuksub su rahva rinnas- Ja liigub ja loob ja lehvitab Ja kauneid radasid rajab, Su rahva koda see ehitab Ja põlvest põlveni kajab. * Sa tulid Sa tulid tuppa ja valgust Ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, Kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa ja valgust Ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, Su komme valgust täis! Nii tulid tuppa ja valgust Ja selgust sai tuba täis. Su naeratus oli kui päike, Kõik ilm sai päikest täis! * Minu luule Minu luule, sina oled Kui haige tiivaga lind, Kel kull ära kiskund tiiva Ja kellel haige ka rind. Kui haavatud kotkas oled, Kes tõusis pilve poole, Ja kui ta üles tõusis, Siis osas küti nool.
annaabi.ee 
