inimesed seda kogevad. ZENON (5 saj. eKr) Teda peetakse Einsteini relatiivsusteooria esiisaks. Parmenidese 6pilane ja alluv 20 a. Kaitsmaks oma 6petaja teooriat et olemine ei paljune, n2itas ta kaudse teostuse meetodil et katse paljust ja liikumist m22ratledaviib lahendamatute sisuliste vastuoludeni. Kellel on hea v2imees, see on saanud endale poja, kellel mitte, on kaotanud tytre. Zenon v2itis, et ei liikumist ega paljust ei ole olemas. Achilleus ja kilpkonn (kiirejalgne Achilleus ei j6ua kunagi kilpkonnale j2rele sest v2hemalt m6tes on v6imalik jagada vahemaad nii, et see neid igavesti lahutab) Lendav nool (nool yksnes paistab lendavat, sest ta on igas ajahetkes lihtsalt yhe koha peal) Iga keha on l6pmata v2ike ja samaaegselt l6pmata suur: l6pmata v2ike sest osad millest se koosneb peavad olema jagamatud ja seep2rast suuruseta, ja l6pmata suur kuna l6putu jaotamine toob esile l6putu hulga osi millest keha koosneb, ning yksk6ik
"mondo" rajakate, mis on kaasa aidanud ka uuele sprindirekordite puhangule. Tänapäeva tippsprinterite ja antiikolümpiamängude parimate jooksukiirusi pole paraku võimalik võrrelda. Polnud ju antiikolümpiamängudel ajavõtuseadmeid ja dromos e. staadionijooks toimus võidu peale. Kaudseid andmeid antiikatleetide jooksukiiruste kohta siiski on. Nii on ajalooürikutest leitud, et 632 a. Ekr. toimunud olümpiamängude staadionijooksu võitja, karjus Polimnestor Mileetosest, olnud nii kiirejalgne, et püüdnud joostes kinni metsjänese. Metsjänese jooksukiiruseks loetakse ca 14m/s. Tänapäeva sprinterite suurimaks jooksukiiruseks on registreeritud 10,21 m/s. Arvutuste kohaselt võis Polimnestor niisiis olla võimeline jooksma 100 m ca 8 sekundiga ja edestama praegusi tippsprintereid ligi paarikümne meetriga. Need on muidugi oletused. Võib siiski arvata, et tsivilisatsiooni jahtuv, üha väheneb liikumisaktiivsus, mis algab juba lapsepõlvest, pole tänapäeva inimeste
määral nii ning see paneb kurvastama ning sügavamalt mõtlema. Kuid inimesed on kord sellised, et teatud hetkedel nad mõtlevad ja lubavad, et enam nii ei juhtu, kui on toimunud midagi sellist, mis on ebameeldiv, kuid aja möödudes tavaliselt siiski kõik jälle kordub. Rosseau räägib ka sellest, et metslase üksik elu on selline, et loodus on talle andnud varustuse, millega ta saab üksinda toime tulla. Kui inimene oleks sel viisil tugev, kiirejalgne ja vaba haigustest, siis metslasele on vajalik ainult toit, seksuaalne rahuldus ja puhkus ning karta saab ainult nälga ja valu. Selline elu välistab ka iha kuulsuse järele, kuna metslane ei tunne huvi teiste arvamuste vastu, sellises staadiumis pole inimesel välja arenenud keelt ning enda väljendamise võimalused on väga piiratud, samuti puudub võimuiha (Wolff 1996). Kuid kas selline elu oleks
annaabi.ee 
