erapooletuna kaasa teinud. Jutustused koertest rajanevad tõsielule, Abja mõisas oli isegi koerte surnuaed. Koeri oskab Hindrey mõjukalt kujutada ning vastavad lood kuuluvad ta loomingu paremikku. 1933. aastal avaldatud novellis ,,Argus" tegelane Ulrik laseb arguse ja saamatuse tõttu uppuda oma lemmikkoeral ning see noorpõlve sündmus jääb teda häirima kogu eluks. Kiidetud on ka Hindrey teisi lugusid koertest. Veelgi teravamalt kui inimest iseloomustab Hindrey eriti koeri ustavat ja kiinduvat loomatõugu, mille tõestuseks on novell ,,Koerad", mis ühtlasi on ka minu jaoks üks meeldejäävamaid ja lemmikumaid jutustusi sellest kogumikust. Hindrey novellistikat silmas pidades on absurdne sõnapaar ,,sündmuse sündmusetus" täiesti õigustatud. Hindrey ei absolutiseeri sündmuse perfektsust. Alati areneb midagi ka tema novellide olevikuplaanis ainult et aegamööda, tasa, märkamatult. Tüüpiliselt demonstreerib seda novell ,,Võlur"
hommikul pärast tema kojutoomist avastasin, et ta nagu Plutogi oli ühest silmast ilma jäänud. See asjaolu aga tegi ta veelgi armsamaks mu naisele, kellel, nagu olen juba maininud, oli ülimal määral seda õrna inimlikkust, mis omal ajal oli olnud mu silmapaistvamaid iseloomujooni ning paljude mu kõige lihtsamate ja puhtamate rõõmude allikas. Ent mida vastumeelsemaks kass mulle muutus, seda enam näis ta minusse kiinduvat. Ta käis mu kannul niisuguse visadusega, mida on raske lugejale mõistetavaks teha. Mil iganes ma maha istusin, ronis ta mu tooli alla või kargas mu põlvele, puistates mind üle oma vastikute hellitustega. Kui ma minekuks püsti tõusin, jäi ta mulle jalgu, nii et ma peaaegu ümber pidin kukkuma, või haaras oma pikkade ja teravate küüntega mu riietest kinni ja ronis niiviisi mu rinnale. Neil kordadel, kuigi mul oli kange tahtmine teda ühe hoobiga hävitada, hoidis mind seda
annaabi.ee 
