minus feminism tärkas. Eriti vihastas mind autori arvamus, et naised nii lollid ja lõtvade elukommetega on. Need kirjeldused peale katku naiste toimisest tundusid nii ebareaalsetena. Mul tekkisid kohe küsimused, et kas siis tõesti ei sündinud peale meeste surma enam ühtki poisslast? Või kas tõesti ei saa naised hakkama meeste töödega? Või kas tõesti kaob naistel elu mõte, kui mehi pole enam? Või kas tõesti saavad naistest meeste kadumisel haiged ja kiimased rotid, et nad on valmis allesjäänud mehed ribadeks tõmbama? Või kas tõesti, kui naine avaldab armastust, siis tähendab see, et ta on öelnud, seda igaühele? Taolisi küsimusi tekkis mul igalt leheküljelt mitu ning kõik autori "õpetussõnad" näiteks, kui Toomas Moor oma poega laia ilma saatmisel õpetas, tekitasid minus uskumatusetunde, kuidas saab üks autor nii lolli asja üldse paberile tõepähe kirja panna
kristlikus mõttelaadis. 8 Ajal, mil "tavalised" kristlased segunesid juutidega ja külastasid ka sünagooge, intensiivistus oma karja kaotada kartvate kogudusejuhtide verbaalne rünnak. Nad hakkasid õhutama kartust ja tülgastust judaismi vastu. Krisostomus (344-407), kelle nimi tähendab ´kuldsuu´, mõistis juudid kõige räigemate väljenditega hukka: "Nad on kõige viletsamad kõikide inimeste seas", "kiimased, kiskjalikud, ahned, reetlikud bandiidid", "paadunud mõrtsukad, hävitajad, kuradist seestunud inimesed", "hõlbuelu ja joomarlus on andnud neile sea ja kiimase kitse kombed", "universumi kahjurid", "nad ületavad metselajate raevukuse, kuna nad tapavad oma järglasi." Eelnevast veelgi hävitavam oli aga selle kõrgestiaustatud kirikuisa teoloogia juutide saatuse kohta deitsiidi pärast. Tema sõnul "ei ole võimalik seda roima mitte mingil
annaabi.ee 
