kohta tänini pole päriselt selge, kas tema üleminek kommunistide poolele toimus lõplikult alles 1940. aastal või oli ta «uinuva agendina» enamlaste hingekirjas juba 1920. aastatest peale, kui mitte varemgi. Kunstnik Salusool otsest prototüüpi pole, kuid kaugemaid paralleele võib tõmmata geniaalse karikaturisti Goriga (Vello Agori), kes oli Eesti olude ja eriti juhtivate poliitikute suhtes äärmiselt kriitiline. Hiljem viis see ta otseselt kommunistide kiiluvette. Mõnevõrra problemaatilisem on suurärimees Martin Liiveti kuju. Venemaaga suurt äri ajanud ja suurt kasu lõiganud ärimehi oli muidugi palju, kuid nii otsest Nõukogude salateenistuse lõa otsas olekut kui Liiveti puhul pole siiski teada. Samas on selge, et Nõukogude luurel tõesti oli Eestis võrgustik, mis pidi rakenduma Eesti Vabariigi kukutamise käigus. Et selle punumiseks kasutati mõnd punaste teenistusse läinud emigranti nagu Vorontsov, on samuti täiesti usutav.
Stabiliseerivaks faktoriks on jõudude tasakaalu mehhanism. Paremal juhul ka kontserdipoliitika, mille raames suurriigid kooskõlastavad oma poliitika ja lahendavad konflikte pigem kompromisside teel kui otsese konfrontatsiooniga. 2. Bipolaarne süsteem - süsteemis on vaid kaks tõeliselt olulist üliriiki. Tüüpnäiteks Külm sõda. Võimu/jõu kontsentratsioon kahe üliriigi kätte sunnib ülejäänud riike ühe või teise suurvõimu kiiluvette loovima, ehkki mõeldav on ka kolmanda tee otsing. Nt Kenneth Waltzi (‘Theory of International Politics’) arvates on bipolaarsed süsteemid stabiilsemad kui multipolaarsed, sest liidu-vaenusuhted on üldiselt püsivad ning kahel üliriigil on lihtsam omavahel kokkuleppele jõuda ja stabiilsuse eest seista kui paljudel. 3 3
annaabi.ee 
