Sellistest meeleoludest said mitmel teel informeeritud ka sakslased, Saksa välismin ja kindralstaabi ringkonnad olid enamlaste sellisest suhtumisest oma riiki vaimustatud. Kuna salajastel kohtumistel enamlaste liidritega saadi enam- vähem kindel lubadus pärast Vm kodusõja puhkemist sõlmida separaatrahu Sm-ga, Sm asus enamlasi toetama, salajaste fondide rahakraanid keerati lahti, laekusid Sm välismin, luureteenistusest, kindralstaabist jm-lt suured summad, mida oli vaja ennekõike kihutuskirjanduse välja andmiseks. Saksa sõjaväevõimud andsid abi kihutuskirjanduse ja enamlike agitaatorite saatmiseks Vm-le läbi rinde. Tänu sellele õnnestus üsna kiiresti enamlike liidrite tagasipöördumine kodumaale. Vene enamlased ei tohtinud Sm-le minna, nende rongil oli dipl puutumatus. 3.apr 1917 jõudis rongitäis juhtivaid enamlasi Petr-i. 3.loeng- 19.veebruar Petrogradi Soome vaksalis võeti neid väga pidulikult vastu, olid Petr Täitevkomitee juhid kohal, ka
1920. aasta lõpus lätlased nõudsid, et kogu Liivi laht tuleb kuulutada Läti sisemereks ja Ruhnu saar peab saama lätlastele. Taas hakkas olukord eestlaste ja lätlaste vahel muutuma pingeliseks. Kokkuleppeid ei saavutatud. Sellises määratlematus olukorras kulus veel 3 aastat, kuni jõuti järgmise olulise sammuni - 1923. aasta sügisel kommunistlik internatsionaal tegid ettevalmistusi kommunistliku revolutsiooni vallandamiseks Saksmaal - suur osa sellest kihutuskirjanduse liikus läbi Baltimaade. Sellistes meeleoludes tuli Läti mõjukas delegatsioon Meierovicsiga eesotsas Tallinnasse ja 1. nov 1923 kirjutati alla tervele paketile lepingutele, kõige tuntum Eesti-Läti kaitseleping, majanduslikes mõttes kõige tuntum nn tolli-uniooni kokkulepe - pidi tihenema Eesti ja Läti koostöö. Kolmandaks paketiosaks kokkulepe, mille järgi mõlemad pooled
annaabi.ee 
