Tossu, mis vaikselt aga järjekindlalt hävitab kõik mis tema ümber. Kulub väga palju aega enne kui saadakse aru ja võetakse midagi looduse kaitsmise vastu ette. Loomulikult ei kasutata majade kütmiseks ja liikurite liikuma panemiseks puitu. Hakatakse maakoore seest puurima ,,musta kulda" ning kaevandama tumedaid kive, millest saab põledes sooja. Oh õudust mida küll inimsugu tulevikus teeb ja teab. Osatakse vist isegi teha sitast saia. See kõik hakkab kahjustama taevas olevaid kihtisid. Selle käigus ei ole enam talved külmad ega lumised. Suved muutuvad soojemaks, päike põletab rohkem ja kasvatavad põldudel soojamaa taimi ja puid. Suvel on päike ohtlikum kui praegu. Inimesed näevad muutust aga nad ei tee midagi selleks, et seda ära hoida või seda protsessi aeglustada. Tõsi esialgu ei osata, aga aja möödumisel tulevad teadmised, sellest hoolimata tehakse kõike vanaviisi edasi, sest nii on mugav. Õnneks ei ole kõik tuleviku tegevused halvad
Väga märgade ruumide puhul valitseb oht, et veeauru liikumine seinas on nii aeglane, et toimub ikkagi üldine märgumine. Võiks eristada kolme lahendust: *ruumi sein kaetakse seest nii tugeva hüdroisolatsiooniga, et veeaur ei pääse seina, ruumi tuleks seljuhul tuulutada sundventilatsiooniga; *veeauru hulk on väga väike, seina sees veeauru kondenseerumise ohtu ei ole; *tavalise suhtelise niiskuse korral (ca 60%) tuleks sein nii konstrueerida, et seinas ei oleks nii külmasid kihtisid, kus toimuks veeauru kondenseerumine ja veeauruga küllastatud õhk eemaldub loomulikul teel läbi seina. Märkus: Välisvoodri ja soojustuse vahele jäetakse reeglina õhuvahe, sellega välditakse läbi välisvoodri tunginud niiskuse sattumine tuuletõkkepapile ja soojustusele, eriti kui on kahtlusi, et välisvooder ei takista täielikult tugevate tuulte poolt tekitatud surve tõttu vihmavee tungimist läbi voodri (peamiselt serviti või murtud kivide puhul, laudvoodri puhul)
antakse segamiskoonusesse, kuhu tuleb punkrist Gaasilist kloori (Cl2) ja kaustilist soodat (NaOH) elevaatori ja transportöörlindi kaudu ka fosfaadimaak. toodetakse peaaegu eranditult NaCl lahuse elektrolüüsil. Koonusest langeb mass konveierile, mille parempoolses Elektrolüüsi käigus eraldub kloor anoodil ja vesinik ning otsas asuv desintegraator lõikab tahkest massist kihtisid, NaOH katoodil. Kui kloori ja NaOH on vaja puhtalt mis lähevad lattu "küpsemisele" 4-6 nädalaks ! Laos kätte saada, tuleb vältida segunemist elektrolüüsivannis. hakkab kaltsiumdivesinikfosfaat pikkamööda välja Tänapäeval kasutatakse 3 tüüpi vanne: diafragmaga, kristalluma, mis võtab aega 10-25 päeva. membraaniga ja elavhõbe-katoodiga.
annaabi.ee 
