Seal pidid noored piiblit või lauluraamatut lugema. Kui lugemisega hakkama ei saadud, saadeti noored tagasi koju lugemist õppima. Alati ei olnud õpetajad nii karmid, kuid Issameie palve pidi eranditult peas olema. Pärast lugemist vahetati õpetaja juures sõrmused, mis siis laulatusel jälle tagasi vahetati. Õpetajale viidi ka meelehead - tavaliselt oli pruut talle sukad kudunud ja sinna sisse oli raha pandud. Kihlapäeval kuulutati noorpaar kirikus maha. Kihlusele sõitis peigmees isamehega ja pruut mõne vanema sugulase, nn kaasnaisega, tagasiteel aga toimus asi vastupidi. Sõidu ajal pidi neiu oma näo katma, et kurjad jõud ligi ei pääseks. Kirikust koju jõudes kinkis pruut isamehele kindad ja pidutseti õhtuni. Õhtul hilja andis peigmees oma tulevasele ämmale kingitusi ja läks siis koju. Harva tuli ette, et ta jäi aga pruudi juurde ööseks ja läks koju alles hommikul.
Ole sinagi suuremeelne, nagu tema seda oli.» Preester rääkis ägedalt. Gringoire kuulas teda algul ükskõikselt, siis heldis ta ja lõpuks virildus ta nägu traagiliseks, muutudes vastsündinud lapse näo sarnaseks, kellel kõht kangesti valutab. «Teie olete väga pateetiline!» ütles ta pisarat pühkides. «Hea küll, ma mõtlen järele. Veider mõte, mis teil pähe tuli. Aga lõpuks, kes teab? Vahest ei poogi nad .mind üles?» ütles ta pärast vaikust. «Egas igale kihlusele pulm järgne. Kui nad mind nii kentsakas riietuses, undruku ja tanuga sealt ülevalt kambrist kätte saavad, hakkavad nad vahest pööraselt naerma. Ja kui nad mind üles poovad, noh, mis siis? Köiesurm on samasugune surm kui iga teinegi, ehk õigemini, pole ühegi teisega sarnane. Selline surm on targa väärt, kes elu aeg on kõikunud; see pole kala ega liha, nagu kunagi õige skeptiku vaim; selline surm kehastab
annaabi.ee 
