abielutseremoniaali kohustuslikuks osaks. Tänapäevaks on see aga ametliku tähtsuse kaotanud. Eesti rahvapärimuses piirdus kihlus algselt kihlade (kingitused ja käsiraha, mida peig annab mõrsjale, kohati ka mõrsja omastele) vahetusega. Kiriku santsioneerituna sai kihlusest kosjadele järgnev laulatuseks üleandmine kirikuõpetaja juures, sellega seostuv eksam lugemises ja usuõpetuse tundmine ning väike pidu mõrsja kodus lähedaste ringis. 20 . saj-ni on kihladest säilinud ainult kihlasõrmus, mida kantakse vasaku käe neljandas sõrmes. (EE 4 1989: 489) Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei ole aga kindlaks määratud, kuid kõige väiksem ajavahemik on kolm nädalat, mida tingis kolmekordne mahalõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused ettevalmistused. Erilist hoolt nõudis veimevaka valmistamine. (Teder 1973: 31-32) Tütarlastel hakkas pulmadeks valmistumine juba maast- madalast
keskajal kiriku abielutseremoniaali kohustuslikuks osaks. Tänapäevaks on see aga ametliku tähtsuse kaotanud. Eesti rahvapärimuses piirdus kihlus algselt kihlade (kingitused ja käsiraha, mida peig annab mõrsjale, kohati ka mõrsja omastele) vahetusega. Kiriku santsioneerituna sai kihlusest kosjadele järgnev laulatuseks üleandmine kirikuõpetaja juures, sellega seostuv eksam lugemises ja usuõpetuse tundmine ning väike pidu mõrsja kodus lähedaste ringis. 20 . saj-ni on kihladest säilinud ainult kihlasõrmus, mida kantakse vasaku käe neljandas sõrmes. (EE 4 1989: 489) Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei ole aga kindlaks määratud, kuid kõige väiksem ajavahemik on kolm nädalat, mida tingis kolmekordne mahalõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused ettevalmistused. Erilist hoolt nõudis veimevaka valmistamine. (Teder 1973: 31-32) Tütarlastel hakkas pulmadeks valmistumine juba maast- madalast
annaabi.ee 
