III vaatusest, orkestrisissejuhatus ja Aida romanss samast vaatusest jpt. "Aida" partituur on meloodiarikas mitte üksnes aariatesansamblites, vaid ka deklamatsioonilis-kantileensetes retsitatiivides. Meenutagem Aida traagilist monoloogi sellele eelneva Radamese väejuhiks pühitsemisega (I vaatus), stseeni Amnerise juures ning Aida Amnerise duetti (II vaatuse 1. pilt), eriti ega itaalia ooperiloomingu grandioossemaid massistseene erinevate emotsionaalsete kihistustega I vaatuse finaali (Egiptuse vägede võidukas naasmine sõjaretkelt). Uudset psühholoogilist allteksti tõi Verdi ka poeetilise Niiluse pildi lüürilisse lauluvormi (Aida romanss). Ebatavaliseks kujunes "Aida" lõpp. Finaalile lüürilist karakterit taotledes sunnas Verdi vaatuse dramaatiliskulminatsioomlise pinge jäägitult eelmisesse, kohtumõistmisepilti, mis oma kaheplaanilisusega on lausa vapustav. Ooperi viimases pildis tegevustik puudub
olenes, kuidas piirkond maj edeneb. 1951. aastal alguses oli u 2200 kolhoosi, lisaks 112 sohvoosi, 53. aastaks 531 kolhoosi ja 102 sohvoosi. Mida aasta edasi, seda vähem kolhoose on, sohvoodide puhul arv väga palju ei muutu. Kolhoos - kollektiivmajand, formaalselt nende inimeste oma, kes selle liikmed olid. Sohvoos - riiklik asutus. Hiljem kohaliku elu keskseks saab see kohalik majand - selle direktor oli A ja O (Kirovi Kalurikolhoos nt, mis oli väga erinevate kihistustega - suurepärane näide, kuidas nõukogude tingimustes on erisuunalisi arenemisi soodustada). Kolhoosi kõige suurem negatiivne asjaolu oli see, et see vähendas omandisuhteid. Kui neid külanõukogusid vaadata, siis kõige suurem kärpimine toimub just 50. aastatel - 320 1954. aastal?. 1960. aastaks on järel pisut üle 300, 1966. aastaks aga 239. Kõige vähem on külanõukogusid 1985. aastal, kui see arv langes 189ni. Toimub ka rajoonide vähendamine, sellega jõutakse 60. keskpaiku lõpule
annaabi.ee 
