ALUSEKS. FUNKTSIONALISTID: KUI OSKUSED ON INIMESTE SEAS EBAVÕRDSELT JAOTUNUD, SIIS ON NENDE INIMESTE HUVIDES KASUTADA OMA VÕIMEID TEISTE KASUKS. VASTUKAALUKS VÄÄRIVAD NEED INIMESED SUUREMAT TASU. TASU SAAMISE EELDUSEKS ON SEE, ET NAD EI RISKI VÕI EI KASUTA OMA OSKUSI MUIDU, KUI NAD EI SAA TASU, MIS ON VAEVA VÄÄRT. SEEGA ON RESSURSSIDE EBAVÕRDNE JAOTUMINE KOLLEKTIIVSE EKSISTEERIMISE SEISUKOHALT KASULIK. FUNKTSIONALISTID USUVAD, ET KIHISTUMISPROTSESSID TOODAVAD TALENTIDE HIERARHIA EHK NENDE INIMESTE VALITSEMISE, KELLEL ON PAREMAD VÕIMED VÕI KES ON SEDA ISE KÕIGE ROHKEM VÄÄRT Melvin Tumini kriitika: kui motiveerida tasuga kõige andekamaid, kas see on siiski piisav neile, et asuda soovitud positsioonidele motiveerimise aluseks ei pea olema alati tasu, vaid ka rõõm tööst endast Funktionalism õigustab ebavõrdsust, sest on olemas väärtused, mida kõik aktsepteerivad.
vms. Teisalt on tõsiasi, et soovitud tasusid on piiratud hulgal. Kui oskused on inimeste seas ebavõrdselt jaotunud, siis on nende inimeste huvides kasutada oma võimeid teiste kasuks. Vastukaaluks väärivad need inimesed suuremat tasu. Tasu saamise eelduseks on see, et nad ei riski või ei kasuta oma oskusi muidu, kui nad ei saa tasu, mis on vaeva väärt. Seega on ressursside ebavõrdne jaotumine kollektiivse eksisteerimise seisukohalt kasulik. Funktsionalistid usuvad, et kihistumisprotsessid toodavad talentide hierarhia ehk nende inimeste valitsemise, kellel on paremad võimed või kes on seda ise kõige rohkem väärt. Seda nimetatakse meritokraatiaks. Kui ühiskonnas on kõrgeimad positsioonid hõivanud valged meessoost kodanikud, siis on see sellepärast nii, et neil on paremad võimed ja oskused. Funktsionalistlikust seisukohast on mõningane ebavõrdsus ühiskonnas vajalik, paratamatu ja kujutab endast võimsat tegevuse motivaatorit. 19.1.9. Melvin Tumini kriitika: