üldmulje. Kontserti lõpus said esinejad üsna mitmegi aplausi osaliseks, aga no see on ka loogiline, kui nad tulid lavale tagasi kummardama peaaegu viis korda. See tundus kui aplausi nii-öelda nurumine. Ma ei arva, et olen õige inimene ütlema, et nad seda väärt ei olnud olid küll! Nad nägid siiski üsna palju vaeva, olenemata minu vastuolulisusest. Etenduse vältel elasid kõige rohkem kaasa väikesed lapsed, kes iga liigutusegi peale kihistasid. Pean tõdema, et mõni liigutus tõi isegi endal muige suule. Mina ei oleks midagi sellist oodanud, teades, et tegu oli lastekontserdiga. Pealegi olid esinejad ka täiesti teadlikud enamiku publiku moodustavate inimeste east. Samas saan aru ega lapsi muud moodi ärkvel hoida ju ei saa kui rumalaid nalju tehes, ei tohi ju lasta publikult igavleda. Sain muusikalises mõttes erakordse kogemuse, ma ei oleks arvanudki, et ainult selliseid pille kasutades on võimalik üsna head muusikat luua
juurde, milles askeldas mitmeid öölasi. Nad meisterdasid auto moodi sõidukeid, mis lendlesid õhus. Tundus, et olin jõudnud bussipeatusesse, kus minu ette õhku ilmus koheselt buss. Bussis oli mitmeid öölasi, nad kutsusid mind sõitma ning ma astusin bussi peale. Seal kuulsin ma esimest korda nende jutuajamist. See oli minule mõistmatu keel, kuid sain aru, et nad teretavad mind, see tere kõlas umbes nii „ööta“. Noogutasin neile vastu ja sõnasin tere. Öölaste lapsed kihistasid naeru, mina naeratasin neile vastu. Otsustasin aknast välja vaadata, kuhu me teel olime, aga minu üllatuseks ei olnudki bussil aknaid vaid oli klaaspõhi. Sealt paistsid öölaste majad nagu taevasse kõrguv trepp ja neid oli seal palju. Tundsin, et oleksin nagu sattunud muinasjuttu. Ühel hetkel käis kriiskav krigin ning buss pidurdas järsult, tundsin, et kukun kuskile maha. Ehmatasin ning leidsin ennast purjeka põrandalt voodi eest. Kajutis oli alles pime. Ajasin ennast püsti ning
Järsku ta peatus ning ütles: ,,Edasi ma ei tea". Siis ütles õpetaja, tuleb pöörata tähelepanu pisidetailidele. Ning näitas kuidas võrrand lõpuni lahendada. Siis tuli õpetaja Anni juurde ning avastas, et ta ei ole midagi kirjutanud peale poisi nimede. Ann teatas, et ta saab venna ja mõtleb talle nime välja. Vahetunni veetis Ann koos sõbrannadega tüdrukute vetsus. Järsku marssis sisse Maya kes läks vetsu. Anni sõbrannad kihistasid naerda kui kuulsid sorinat. ,,Pissib nagu lehm" Kihistasid nad naerda. Siis väljus Maya vetsust, pesi käsi ja lahkus. Siis kaitses Ann Mayat ning ütles, et: ,,Ise siristad nagu koer, tõstad jalga ka" Siis ta lahkus vetsust ning helises telefon. Anni ema oli hommikul sünnitanud ning Ann läks ta juurde haiglasse. Kärt nägi väga kurnatud välja ning seal samas nägi ta ka oma venda. Ta oli nartsu sisse keeratud ning nägi hädine välja.
annaabi.ee 
