Sellised tingimused saab luua turbapeenras. Kõige lihtsam viis on rajada kõrgpeenar, mis ääristatakse prusside, liiprite, puupakkude, maakivide või turbapätsidega. Kellele tõstetud peenar ei meeldi võib turbapeenra maa sisse ehitada. Ka jõhvikale meeldib selline kasvukoht paremini, sest kõrgpeenras kipub ta kuivale jääma. Happeline ja neutraalne pinnas tuleb mõlemal juhul geotekstiiliga üksteisest eraldi hoida. Turvas või turbapätsid tuleb kiht-kihihaaval kinni tallata ja lõpuks ohtralt kasta (läbimärjaks). Liigkuivad turbapätsid tuleks enne ehitamist veevannis leotada. Tootmispõlluna võib kasutada ka ammendatud freesturbavälja. Freesturbaväljale on taimede istutamine lihtne, sest pinnast ei ole vaja ette valmistada Jõhvikataimed istutatakse peenrasse tavaliselt mai esimesel poolel. Taimede vahekaugus võiks olla 20×20 cm kuni 20×30 cm. Jõhvikaid saab külvata ka seemnetega. Taimede hooldus
olev vesi külmub. Mahumuutuvusega kaasneb suur jõud, mis võib purustada igasuguse kivi. Kõige levinumad külmakahjustused tekivad leketest, mille põhjustavad katkised vihmaveetorud, katteplekid jne.Teine levinud külmakahjustuste põhjus on pinnasest või maapinnalt müüri imendunud niiskus. Venematel hoonetel tavaliselt puudub vundamendi ja seina vahel niiskustõke, mis takistaks niiskusel kapillaarjõu toimel seina tungida. KROHV JA NIISKUS Müüri ladumine kihihaaval on suur töö ja valmis müür vajab kaitset. Vanasti krohviti see sama mördiga, millega laoti müür. Krohvi kaitseks värviti mördi sideaine lubja baasil tehtud värviga. Müüritis, krohv ja värv sobisid omavahel tehniliselt hästi. Värv ja krohv on seega müüri kaitsel, neid on kerge hooldada ja parandada. Tavaliselt on vanad müürid tehtud massiivsetest looduslikest kividest või tellistest. Niisugused müürid imavad hästi niiskust
annaabi.ee 
