piiskop- Saare-Lääne piiskopkond(Lihula), Ordu- ¼ S-L piiskopkonnast ja pool Lihula linnusest. Stensby lahing: Eestimaa hertsogkond(Tallinn, Rävala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa) Taani kuningale paavsti nõudmisel. Järvamaa andis kuningas tagasi ordule, tingimusega, et sinna ei rajata linnuseid. Talupoegade õiguslik seisund: esialgu tunnistati isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Koormised: viljakümnis(%) või hindus(kindla suurusega), väiksemad erimaksud kihelkonnapreestri ja piiskopi ülalpidamiseks. Sõjateenistus(vabade meeste õigus ja kohustus). 15. sajandi II poolest sunnismaisus, suurenesid maksud, 1507 kaotati relvakandmise õigus, Liivimaal pärisorjus. Läänikord: vasallid rajasid sõjateenistuste eest jagatud valdustele eramõisad, kus nad haarasid võimu ning kindlustasid enda õigusliku seisundi muutes pärandamisõigust. Linnade teke:. Riia 1201(Albert), Tallinn, Rakvere, Narva, Tartu Viljandi,Uus- Pärnu, Paide, Vana-Pärnu, Haapsalu.
Esialgu tunnistasid vallutajad eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. 13. saj keskel külastasid vasallid oma valdusi paar korda aastas, et määratud andameid vastu võtta (üsna lõtv), peeti koos talupoegadega vakusepidusid e ühiseid söömaaegu. 13. saj teisel poolel aga ehitati esimesed eramõisad ning hakkas tekkima koormisi: viljakümnis (protsentuaalne andam), hinnus (kindla suurusega andam), seati ka väiksemaid erimakse kihelkonnapreestri ja piiskopi ülalpidamiseks, oli kohustus ehitada kirikuid, linnuseid ja teid lääniisandate käsul. Talupoegadel lasus teokohustus, neid oli 3 liiki: rakmetegu (mõisa põllu hariminie) ja jalategu (heinatöö; vilja külvamine, lõikamine, koristamine) leidsid aset kindlaks määratud päeval, abitegu (nt rehepeks, puude muretsemine jne) kindlaks määramata päeval. Tekkis sunnismaisus ehk talupoeg ei tohtinud mõisa maalt lahkuda mõisniku loata, vaid oli
protsentuaalne maks, võis igal aastal olla erineva suurusega ja hinnus püsiva suurusega maks. Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümnise õiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett, õlgi, karja- ja verekümnist (seda tuli anda karja juurdekasvu pealt). Hiljem asendati viimane rahamaksuga igalt varsalt või vasikalt. Lambakümnist ei nõutud. Kümnis oli algselt kirikumaks. Vaimulike ülalpidamiseks kehtestati uued maksud: kihelkonnapreestri vajaduseks tuli maksta preestrivilja ning piiskopile nn. sinodivilja. Feodaalseks koormiseks kujunes ka sõjateenistus. Eestlasi kohustati abiväena või voorimeestena osa võtma mitte ainult maa kaitsmisest võõrvägede vastu, vaid ka sakslaste sõjakäikudest. Mõisate rajamisega seoses hakati talupoegi kasutama mõisapõldudel. Kujunes välja teokohustus. Teokoormised jagunesid mitmesse liiki. Talgud olid põline talupoegade vastastikune abistamine hooajatööde tegemisel
Hoogustuv hansakaubandus ja siseturu nõudluse suurenemine avas talurahvale oma toodangu turustamiseks varasemast laiemad võimalused. Leppida tuli paljude koormistega, millest tähtsaim oli viljakümnis(protsentuaalne andam) või hinnus(kindla suurusga andam). Kirik võis endale nõuda 1/10 tööviljast, mis oli algselt mõeldud kiriku ülalpidamiseks, keskaegsete tavade järgi läks aga maaisanda ja vasallide kukrusse. Nii seati kihelkonnapreestri ja piiskopi ülalpidamiseks sisse veel väiksemad erimaksud. Lisaks neile oli talupoegadel veel kirikute, linnuste ja teede ehitamise kohustus. Üldiselt olid aga koormised küllaltki mõõdukad. Vabade meeste õigus ja kohustus oli sõjateenistus. Talurahva sotsiaalne liigendus: Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi.
annaabi.ee 
