Rahvusliku liikumise juhtmõtteks sai hariduse väärtustamine. Kuna hariduse väärtust mõistsid ja hindasid kõik rahvusliku liikumine juhid, koondus Eesti Aleksandrikooli mõtte teokstegemiseks, kogu liikumise ladvik. Eesti Aleksandrikooli asutamise mõte tekkis omaaegsel Viljandimaal, (eelkõige Tarvastu ja Paistu kihelkonnas). Kooli asutamise mõtte tegelikud algatajad olid Holstre-Pulleritsu külakoolmeister Jaan Adamson ja Tarvastu kihelkonnakoolmeister Hans Wühner. Kool kavatseti asutada n.ö elavaks mälestusmärgiks eesti talurahva pärisorjusest vabastamise puhul ja keiser Aleksander I mälestuseks. Kool tuli rajada ja ülal pidada rahva enese rahaga. Valitsuse poolt ei olnud toetust oodata. Kuna vajalikud summad tuli koguda annetuste teel, loodi peaaegu igasse kihelkonda komitee. 1871. aastal loodi Aleksandrikooli peakomitee. Raha saamiseks korraldati näitusi, kontserte, näitemänge, edendades sel moel ka seltsielu
Rahvusliku liikumise juhtmõtteks sai hariduse väärtustamine. Kuna hariduse väärtust mõistsid ja hindasid kõik rahvusliku liikumine juhid, koondus Eesti Aleksandrikooli mõtte teokstegemiseks, kogu liikumise ladvik. Eesti Aleksandrikooli asutamise mõte tekkis omaaegsel Viljandimaal, (eelkõige Tarvastu ja Paistu kihelkonnas). Kooli asutamise mõtte tegelikud algatajad olid Holstre-Pulleritsu külakoolmeister Jaan Adamson ja Tarvastu kihelkonnakoolmeister Hans Wühner. Kool kavatseti asutada n.ö elavaks mälestusmärgiks eesti talurahva pärisorjusest vabastamise puhul ja keiser Aleksander I mälestuseks. Kool tuli rajada ja ülal pidada rahva enese rahaga. Valitsuse poolt ei olnud toetust oodata. Kuna vajalikud summad tuli koguda annetuste teel, loodi peaaegu igasse kihelkonda komitee. 1871. aastal loodi Aleksandrikooli peakomitee. Raha saamiseks korraldati näitusi, kontserte, näitemänge, edendades sel moel ka seltsielu
Lapsepõlv Johann Voldemar Jannsen (Jaan Jensen) sündis 16. mail 1819. aastal Vana-Vändra vallas möldri pojana. Johanni isa suri, kui poiss oli 7-aastane, mistõttu pidi kirjanikuhakatis võõrasisa taluma.Ta õppis Vändra kihelkonnakoolis. Juba seal oli ta silmapaistev ja andekas poiss. Pärast kooli lõpetamist läks Jannsen Carl Köberi juurde, kes koolitas noormehest hea ja eduka köstri. 23 aastaselt sai Johann Voldemar Jannsenist Vändra köster ja kihelkonnakoolmeister. Ta oli usin õpetaja ning töö kõrvalt tegeles ka kirjatööga. Rahvale meedis Johann Voldemari looming ning ta kogus kirjutamisega tuntust. 1843. aasta märtsis abiellus Jannsen oma õpilase ja endise köstri vennatütre Anette Juliana Emilie Kochiga. Sama aasta lõpus sündis neil tütar Lydia Fiorentine Emilie Jannsen. Kokku oli Jannsenil kuus last. Perel tekkisid rahaprobleemid. 1850. aastal kolis Jannseni pere Pärnusse. Johann Voldemar asus Pärnu Ülejõe kooli õpetajaks.
köstri järelvalve all. Uue ja rangema koolikorralduse kehtestamine tähendas ülemaalise rahvakoolide võrgu kujunemise algust. 18. saj viimasel kolmandikul tõusis ausse koolmeistriamet kui seadusega ettenähtud elukutse. Talvel, kui lapsed koolis käisid ei saanud mõisnik külakoolmeistrit enam mõisatööle sundida. Samal ajal hakkas paranema ka koolmeistrite kutsealane ettevalmistus. Külakoolmeistrile vajaminevad oskused andis tavaliselt kohalik kihelkonnakoolmeister, selle puudumisel köster. Õpetamise sisu ja eesmärk püsisid samadena 18. saj. lõpuni. Koolipäev kulges sissejuurdunud päevakava järgi. Alustati hommikupalvusega, järgnes tähtede õppimine ning lugemise ja veerimise harjutamine. Koos lugemisega õpiti pähe katekismuse peatükke ja laulusalme. Päev lõppes kirikulaulu ja õhtupalvega. Õpetuse ulatus olenes koolmeistri võimekusest ja teadmistest. 1790. aastatel koolide arv vähenes taas. 1788. a. tabas Eesti ja Liivimaad halbade
annaabi.ee 
