peetaks 18. sajandi lõppu ja 19. sajandi algust, kui rõivapiirangu seadused kehtestuks tunnistati. Samal ajal toimusid Euroopas ka poliitilised muudatused, maareformid ning rahvusluse tõus. Hakati koguma rahvalaule, legende ja muistendeid ning tihti kasutati näidisena ühe või teise piirkonna rõivastust, et tõestada rahvusliku algupärandi olemasolu. Seda muidugi eriti rahvaste hulgas, kes elasid teise rahva võimu all. Just Halliste ja Karksi kihelkondadel olid omased kauakestvad rahvarõivaste kandmise traditisoonid. Kui mujal Eestis (v.a. Kihnu saar) kadus rahvaõivaste kasutamise traditsioon igapäevaelus 19. sajandi keskpaigaks, siis Karksi ja Halliste kihelkonnas olid nad kasutusel 19. sajandi lõpuni. Seejuures olid Halliste ja Karksi kandi rahvariided kõige vanemat tüüpi rahvariided Eestis üldse, kuna need polnud mõjutatud moesuundadest. Näide Halliste ja Karksi rahvariiete kohta.
ühelt poolt hertsogi korraldusi aga teiselt poolt pidid esindama ka kohalikke aadlikke.neli maakonda jagunesid erinevateks piirkondadeks, neid oli 8 oli , mõnes ei olnud ühtegi mõnes oli kolm, piirkonna eesotsas seisis ka peamees , kes resideerus oma piirkonna keskses kindluses.piirkonnad jagunesid kihelkondadeks, halduslikud ja poliitilised kihelkonnad 34, kirikukohelkonnad olid kuni 100, erinevad asjad. Poliitilistel kihelkondadel puudus muu tähtsus, olulised olid seetõttu et kohalik aadel kogunes kihelkondade kaupa ja valis oma esindaja maapäevaks. Kuramaa statuudid ei jätnud puudutamata ka talurahvast, jäi püsima pärisorjus, säilis mõisiniku täielik tegevusvabadus talupoegade suhtes, sunnismaisus. Domeeni maad ja domeeni talupojad, mõisa talupoja koormised sõltusid mõisniku tahtest kuid domeenitalupoegadele oli kogu selle domeeni ulatuses kohustatud ühesugused kohustuse,d need
annaabi.ee 
