Kunstikool Pallas 1. Urmas Viik ,,Kärbes, roos, kärbes". Tegemist on kunstiteosega, kus valgel taustal on kujutatud tuhandeid kihavaid kärbseid. Kärbes, kurjuse ja katku kandja kristlikus sümboolikas ja tavamõistes lihtsalt tüütu putukas ning roos, kehastamas armastust ja ilu. Kõrvuti ilus ja inetu, kõrge ja madal. Samas on asjade tähendused ambivalentsed ja Viik näib nautivat nende muutumist sõltuvalt kontekstist. Ülendatud saab alam putukas. Tegemist on uuelaadse ja omapärase stiiliga. Struktuurile vastandumise elemendiks saab just kui risoomi mõiste, kus ei ole
Sass Henno taust ja tee kirjandusse ei ole traditsiooniline eesti kirjaniku tee, kus, olgem ausad, massikehana domineeris veel hilise ajani eesti fillist vareenikunäksija, kelle eluvõõrad ja ometi kõikemõistvad silmad vaatasid läbi elevandiluust torni akende. Sisenemine «eesti kirjandusmaastikule» tähendab arvatavasti rohkemat kui iiveldama ajavat sõnakõlksu, see tähendab ka iiveldama ajavat reaalsust. Kultuurijuttude varjus sumbunud tiigis kihavaid inimsuhteid, kontakte, kadedust, intriige, mis saadavad üheksat kuud sompu, lörtsi ja hämarust. Kõlab depressiivselt? Seesama «kirjanduselu» ja «kirjandusmaastik» kipuvad käärima just siis, kui palju keskpäraseid, ent ambitsioonikaid kirjutajaid trügib õlg õla kõrval kulka stipi sabas ja arvutab kiivalt trükitud ridade arvu põhjal ligemese honorare. Ei suuda Sass Hennot ja tema põlvkonda sellesse maailma kuidagi ette kujutada. See on üks muutunud
asumisele Tjumeni oblastisse. 1947. aastal suri Siberis, sest haigestus sealsete kurnavate olude tõttu. Mõned Talviku luuletused: Tütarlaps aprillis Rõõmude vürtsiseid veine kevad mul rinda kallas. Hurmas läks päev, aga teine mustade murede vallas. Nutuga naeru pooleks pudeneb igal viivul. Emba mind, et ma kooleks lõkkele loitvail tiivul. Issand, kas iial ei leita kongi, kus koltun vahaks? Vahel su peekrisse heita kihavaid mürke tahaks. Piinan ja petan sind armus. Kui aga kihvatad raeva, tunnen, et raudne su karmus avab mul seitsmenda taeva. Öö Öö tallas päikse jäätund rabahauda. Surm raskel käel, taod süsimusta rauda. Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi, peab kaua käima kohtamata teisi. Ja kes kord öösse ootama jäi venda, see kergelt kaotab käest veel iseenda. Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
annaabi.ee 
