teemat kristlikust vaatepunktist. Kierkegaardi jaoks on iga inimese kõige pakilisem küsimus on iga inimese eksistentsi mõte. Termi all ,,eksisteerima" mõtles ta inimese eksisteerimist. Kierkegaardi jaoks on inimestele iseloomulik see et me paistame silma vastutatavate indiviididena kes peavad tegema vabu valikuid. Iga inimene peab sooritama ,,usuhüppe" hoolimata sellest et me ei tea mis tagajärjed meie tegudega kaasnevad, olgugi et me nende eest vastutame. Üksikisik ei ole Kierkegaardil paratamatusega kulgeva ajaloolise arengu koostisosa. Ta on täiesti vaba, tema valikud ei ole mitte millegi poolt tingitud. Vastupidi, ainult nende valikutega allutabki ta end looduse ja ühiskonna seadustele ja ainult nende valikute alusel ta ,,eksisteeribki ajas". Vastutamine omaenda eksistentsi eest teeb aga tõsisele inimesele igast tema valikust tohutu koorma ja nii ta siis otsib tuge temast väljapoole jäävalt absoluutselt algelt Jumalalt.
eksistentsi nime. Kuivõrd kerge on inimesel saada mingi grupi osaks, ühineda teiste eesmärkide, rollide, kommete ja ajalooliste vormidega lasta neil enda eest otsustada. Kuivõrd raske on seda vältida: Kierkegaardi käsitluse dramaatiline, argimõtlemise ja kogu tavapärase mõtlemise tulejoonele asetav tees on, et eksistentsi ähvardab kõikjal 8 selle kadumine. Enese kaotamine on reegel, autentne olemine erand. See seisukoht kordub Kierkegaardil üha uuesti ja uuesti; see on põhiteema, millel on hämmastavalt trivaalne sisu. Eksistents minu oma eksistents on filosoofiline põhitõde.(Saarinen 1985) Inimese ülim taotlus on olla subjekt, mina inimese ülim taotlus on eksisteerida. Selle on inimesed unustanud, nad on ,,unustanud, mida tähendab eksisteerida ja mida tähendab sisemine kirg.''(Saarinen 1985) Kierkegaard tahab öelda, et me peame lahti saama abstraktsioonidest, süsteemsusest, kõikehõlmavast teooriast
annaabi.ee 
