alandatuna, kui inimese käitumine ei vasta tema enese poolt ettekirjutatud normidele. Suhlemiskartuse all kannataja kardab, et ta kas käitub ebaadekvaatselt või liialdatult või kombel,mis kutsub teiste inimeste kriitikat või hukkamõistu. Tavaliselt kardab ta, et tema 6 ängistus on teistele nähtav: näiteks punastamine, värisemine- eriti kätte-,värisev hääl või kokutamine, võimetus teistele silma vaadata, kidakeelsus, iiveldus, oksendamine ja tugev vajadus urineerimisele. Spetsiifilised hirmud Spetsiifilisi hirme võib õldjoontes kirjeldada nagu ekstreemset ja kohatut hirmu, mida tekitab mingi eriline objekt või olukord. Ärevuse tekitajate hulk,mis võib sellist hirmu tekitada, on äärmiselt lai ja mitmekesine. Hirmul on kliinilised tunnused ja see on sageli piisavalt kurnav, et sundida inimest vältima selle tekitajat. Normaalse elu ja tegevuse häirimise aste sõltub
ravimteraapiaga. (Haiguslikud... 2002: 14-15, 20-24) Suhtlemiskartus avaldub ängistuses, mille all kannatavad mehed ja naised enam-vähem võrdselt. Kõige sagedamini avaldub see 15. kuni 20. eluaasta vahel. Suhtlemiskartuse põhitunnuseks on hirm sattuda piinlikku olukorda ja tunda ennast alandatuna. Tavaliselt kardetakse, et tuntav ängistus on teistele nähtav. Seda võib reeta näiteks punastamine, värisemine, värisev hääl või kokutamine, võimetus teistele silma vaadata, kidakeelsus, iiveldus, oksendamine ja tugev vajadus urineerida. Kõige raskem suhtluskartuse vorm on inimeste vältimine. Üldiselt on suhtlemiskartlikel inimestel madal enesehinnang. Suhtlemiskartust saab ravida käitumis- ja tunnetusteraapiaga ning ravida ka medikamentidega. (Haiguslikud... 2002: 25-33) 7 Spetsiifiline hirm on üldjoontes ekstreemne ning kohatu hirm, mida tekitab mingi eriline objekt või olukord
annaabi.ee 
