Kibuvits Rahvapärased nimetused Aukaküüds Hiibalpuu Kibun Kibusk Kibuskipuu Kiuspuu Koidukann Okasroos Orjavits Iseloomulikud tunnused Ogad Punased viljad Meenutab roosi 0,5m-2m Õitseb juunis ja juulis 2 Õie suurus cm-6cm Roosakad, punakad, valged, kollakad õied Puitunud vars Kasvukoht Põhjamaadest subtroopikani Looniidul Pärisniidul Puisniidul Vahel ka metsaservades Kasutus rahvameditsiinis Kasutatakse Leotised Õisi Salvid Võrsed
KIBUVITS Kibuvits on Eesti kuivemate niitude ja hõredamate kuivade metsade taim. Ta torkab juba kaugelt silma oma suurte roosade või valkjate õitega. Kibuvitsadeks nimetatakse suure rooside perekonna looduslikke liike, roosideks aga ainult ilutaimedena kasvatatavaid. Kibuvitsa rahvapärased nimed on orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik. Perekond kibuvits kuulub sugukonda roosõielised. Eluvorm on neil ühekojalised heitlehised, harvem igihaljad püstised või ronivad põõsad, kõrgus kuni 3 m. Õied on mõlemasugulised, viietised (tupplehti harva ka 4), rohkete tolmukatega suured õied. Õie läbimõõt sageli kuni 5, harva kuni 12 cm
Kõige lihtsam kadakamarjajook saadi marju kuuma veega üle valades. Magustamiseks lisati tõmmisele sageli mett. Võis ka teisiti nagu Karjalas: marikäbid pandi tünni õlgedega läbisegi ning valati peale külm vesi; leotisel lasti paar päeva seista ja hüva rüübe oligi valmis. Rahvapärimustes on andmeid isegi kadakamarjadest tehtud kohvi kohta, mida soovitati pakkuda hüsteerilistele inimestele. 4.2. Kibuvits (Rosa) orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik. Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed
annaabi.ee 
