Kuressaare, 2009 SAUN oli enamikes peredes ning suurus olenes jõukusest suurtes taludes sauna juures kamber, mis oli eluruumiks sulasele või päevalisele(saunarahvas) ehitati teistest hoonetest eemale veekogu ligidale seinad tehti kuusest või männist saunaruum väike, umbes 3*4 meetrit, muldpõrandaga või õhukese kruusakorraga kaetud põrandaga puupulgad pandi nagideks ja pingud seina ääres istumiseks saunas olid kibud, suuremat kasutati külma vee tõstmiseks ning väiksemat leili viskamiseks suvel käidi saunas iga nädal, talvel üle nädala sauna küttis tavaliselt perenaine saunaskäik mida punasem oli keris, seda puhtam ja magusam sai saunaleil sauna astuti kiirest, pärast leili tagasi aeglaselt talu teenijad käisid koos pererahvaga saunas hoiduti end pesemast öösel VIHT valmistati kase, harvem tamme ja
hiljem hakati ehitama puidust (palkidest) hooneid. Maa sisse ehitatud nn. koobassaunad olid levinud Lõuna-Eestis, sest künklikul maastikul oli neid lihtsam ehitada. Vanad saunad olid üheruumilised. Saunaahi paiknes nurgas, suu ukse poole, oli ka kivihunnikutaolisi ahje. Välisvalgust andis väike paja (ava) kahe seinapalgi vahel. Muldpõrand kaeti saunaajaks õlgedega. Sauna sisustusse kuulusid õrred rõivaste riputamiseks, pingid, veenõud, kibud. Leili võtmiseks ja vihtlemiseks ehitati umbes meetrikõrgune saunalava, mis toetus puupostidele või kinnitus seinapalkide vahele. 19.saj. lõpus ehitati saunale esik (vöörus), kus sai riietuda. Saunavihad tehti arukasest, aga ka tamme ja kadakaokstest, raviotstarbeks nõgesevihtu. Saunas käidi laupäevaõhtuti, enne mehed, siis naised. Varasemal ajal oli levinud meeste-naiste ühine saunaskäimine. Usuti, et vihtlemine paneb lapsed kasvama ja teeb noored neiud kauniks
annaabi.ee 
