unustanud, kes me täpselt oleme, kes on need toredad inimesed, kes meie kõrval elavad ja millises suurepärases maailmas tegelikult elame. Kipume unustama põhiväärtusi ja minu arvates on see üks kahetsusväärsetest põhjustest, miks meie inimkond liigub oma huku suunas. Samas julgen väita, et on ka palju neid õnnelike inimesi, kes selles maailmas, kus enamikele loeb ainult materiaalne vara ja kindlustatus, suudavad elada ilma hunniku raha ja kibestumiseta. Raha ja rikastumine on läbi aegade olnud paljudele eestlastele väga oluline. Oleme alati olnud kütkestatud kiirest rikastumisest. Praegusaegsed inimesed ei erine minu arvates eriti Andrus Kiviräha romaani ,,Rehepapi" tegelastest Imbi ja Ärni, kellede jaoks oli samuti oluline võtta sealt, kust vähegi võtta annab ja sealt ka võimalikult. Võrdleksin neid kahte veidikene lihtsameelset vanakest, kes üritasid muu parema kraami puudumisel rehepapp
traditsioonidest loobutakse, kapseldutakse, maetakse end koduseinte vahele või tapetakse tööga ning see kehtib mõlema soo esindajate kohta. Lahkuminejaid saadab veel pikka aega hirm, ja naisi meestest enam, et igasugune uus suhe võib jällegi karile joosta. Sellest taastumine nõuab aega, puhkust ning usku iseendasse. Kooselu lõppedes on enamasti mõlemad pooled pettunud, kibestunud ning emotsionaalselt kurnatud. Samas ei saa ka kättemaksu, vihkamise ega kibestumiseta lahku minna- kuidagi kergem on ju alati, kui teine pool kõiges süüdi jääks. Aga sama palju mõjutab lahkuminek ka lapsi, kui need paaril olemas on. Lahkuminekul on lastele algusjärgus mitmeid kahjulikke mõjusid. Tekitab ärevust, neil on raske koolis kaasa töötada, nende õpitulemused halvenevad, nende areng aeglustub. Kui neid lapsi on aga hiljem jälgitud, siis nad on oma uue olukorraga üsnagi kiiresti kohanenud. Üks aasta peale vanemate lahkuminekut ilmnenud kahjud olid
annaabi.ee 
