rõõmudega ning oskab alati abiks olla. Noortekeskuse avamine Rakke Noortekeskus avati 2.mail 2005.aastal. Taimil on sellest kevadest ainult positiivsed mälestused. ,,Noortekeskuse avamisel oli kohal väga suur hulk noori ja tänu neile ma mõistsin, kui väga on Rakkesse sellist kohta vaja," meenutab ta, ,,lauatenniselaud oli meie peolauaks ja tort ei olnud veel otsaski, kui me pidime laua vabastama, sest poisid kibelesid mängima." Noortekeskus muutus koheselt noorte seas väga populaarseks. Huvi pakkusid nii lauatennise- ja karoonalaud, kui ka värvikirev seltskond, kellest seal kunagi puudust ei olnud. ,,Esimestel päevadel külastas noortekeskust ligi sada noort päevas ja siis mõtlesin küll, et kuhu ma olen vabatahtlikult tulnud," naerib Taimi, ,,oli ikka paras möll. Õnneks kõik normaliseerus." Igapäevane noortekeskus Noortekeskust külastab päevas 30-40 noort
Seda mõistis ta alles siis kui kuulis kaaslase oigeid õues suitsu tehes. Sellest kuidas Tatikas oli sinna sattunud Salomon muidugi aru ei saanud kuid Jaan oli juhtunu Salomoni peale väga kuri. Uuesti Jaani magama pannes sidus ta Jaani enda külge nii, et too enam minema ei saaks. Unes nägi Salomon muidugi oma edukat karjääri, kus tema luuletuste järgi oli suur nõudlus. Hommikul tõustes ei saanud mehed tükk aega aru mis oli toimunud, kuid siiski kibelesid meeste käed kangesti viinapudeli järele. Mõlemad mehed tutvustasid endeid, kui väga kuulsaid kirjanike ja leiutajaid, kuid kumbki polnud kuulnud kummastki. Mõlemad rääkisid ka oma suurtest plaanidest, kuid üksteisesse nad ei uskunud ning neil tekkis suur tüli. Nad mõlemad pidasid üksteist rumalaks ning nad ei mõistnud miks nad oli sellised elukutsed valinud. Kuid mõlemal tekkisid oma huvid Jaan
Igaõhtuseks meelelahutuseks sai välismaine actionfilm ning ihaldusväärseimaks leluks poisiklutile legokonstruktur, asendades puust mänguklotse, mis olid juba ammu luitunud värvusega. Üks hetk saabus interneti võidukäik, mis muutus ruttu elu loomupäraseks osaks, mille tõttu hakati maad ka E- stoniaks kutsuma. Teiselt poolt meenub, kuidas 1990ndate keskel näis välismaa sama maagilisena kui jõuluvana, kõik kibelesid sinna ning sealviibijat saatis koheselt kosmopoliidi kuulsus. Aastal 2009 tundub mulle isiklikult, et välismaa lähetusi, õppereise võetakse tihtilugu tüütuna näiva toiminguna, kuna peab kodust eemal olema. Kodu väärtustatakse üha rohkem. Reisimine ei ole ammu enam ainult priviligeeritutele, keegi ei takista meid oma eluga tegemast, mida iganes soovime. Ainult üks asjaolu teeb mind murelikuks, mis võib peapeale pöörata Eesti senise arengu. Selleks on naaberriigis Venemaal toimuv.
annaabi.ee 
