Kui kreeklane esitab teoreetilise küsimuse "Ka stead, kes ma olen?", siis peab ta ennast maailma nabaks. Äärmuslikud emotsioonid Äärmuseni püsimatute kreeklaste temperament möllab pidurdamatult kogu nende ärkvelolekuaja. Enesekontroll pole tänapäeva kreeklastele mitte ainult tundmatu, vaid ka mõistetamatu. Nad on keevalised kõiges. Nad karjuvad, kisavad, märatsevad ja raevutsevad ühtemoodi. Nad vaimustuvad kergesti igast asjast, aga satuvad niisama kiiresti ka paanikasse või kibedasse raevu. Nende ülevoolavat tunneteküllust tõlgendatakse sageli kui põletavat vajadust ennast füüsiliselt välja elada. Ebakindlus Ühe rahvusvahelise uurimuse kohaselt on kreeklane kõige ebakindlam inimene maailmas. Ta kardab end sellisena, nagu ta tegelikult on, ta pelgab vastest oma tegude eest ja seepärast pole ta võimeline iseenda üle naerma. Hoiakud ja väärtushinnangud Elurõõm Kreeklased naudivad elu täiel rinnal. Nad tahavad lõbutseda, elada mugavalt siin ja
oleva olemine. * Kõige tõelisem ja hoolimatum võimalus on surra. Võiks öelda: Asi ei saa surra, isegi loom ei sure selle sõna tõelises tähenduses vaid ta lõppeb. Inimene sureb. Mina pean surema. Ja see suremine määratleb kogu mu elu. Kui ma oleksin surematu, siis mu eluviis oleks täiesti teistsugune, ma kujundaksin oma olemasolu täiesti teistmoodi. Surematuna poleks ma enam inimene. Surm on tüüpiliselt inimlik võimalus. Inimlik olemine on niisiis sisseelamine sellesse viimsesse kibedasse võimalusse, surma võimalusse. Inimeseks olemine on olemine surmale (Sein zum Tode). -) Mitte igaüks ei suuda seda aksepteerida. Selletõttu on kaasaegses tehniseeritud maailmas palju ebatõelisi inimesi. Ebatõeline (uneigentliche) on see inimene, kes oma olemist kui eksistentsi (võimalikku olemist) püüab unustada niipalju kui võimalik. Massinimene tõrjub kõik oma võimalused välja. Ta ei taha mõelda surmale. Ta tõrjub endast vabaduse ja vastutuse
annaabi.ee 
