toimus öösel. Kombeks oli peremehe (kes pekot aastaks hoidis) peoruumi minna ning asetada peko kuju lambi alla ning süüa seljaga Peko poole. Pärast sööki moodustati Peko ümber ring ning mehed võtsid üksteisekätest kinni ja palusid kaitset oma karjale ja viljasaagile. Sellele järgnes vägivalde üle aia hüppamine. Kellel esimesena veri välja tuli see pidi järgneval aastal pekot hoidma. Pärast kõike mindi tagasi peremehe peosaali ning söödi kuni hommikuni. Kevast Pekot peeti ööselpärast külvi. Sellest peost aga said mõlemad-nii pereisa kui ka pereema osa võtta. Peremehele viidi otri millest õlut saaks teha ning peolised võtsid tähistusele kaasa enda jaoks piima ja leiva, peremehele anti teine leib ja muna. Pärast peremehe pakutud toitu hakati paluma peko poole. Peko papp hakkas järjest igale õlle anuma omanikele soovima edu ja õnnistust. Siis jätkus oma toidu söömine ja viimaks ühine palve lugemine
Varsti kolis Modigliani teiste kunsnike ja muude loomeinimeste juurde ,,Bateau-Lavoiri" (tõlkes ,,Ujuv pesumaja") lähedusse. Oma eelmisest elukohast lahkus aga Modigliani üsna traagiliselt. Nimelt oli tal väga suur enesekriitika oma maalide suhtes ja ta põletas ära tohutult suure hulga oma joonistusi ja maale, sest arvas, et need polnud maailma jaoks piisavalt head. Varsti kohtus Modigliani maalikunstniku Ludwig Meidner'iga, kes teda austas ja imetles. Hoolimata oma kevast tervisest osales Modigliani ikkagi pidevalt Montmartre'i kunstnike pöörases elus. 1907. aasta kevadel võttis maalikunstnik Henri Doucet Modigliani elama majja, mille Paul Alexandre oli noorte kunstnike jaoks üürinud. Noort arsti Alexandre'it köitsid Modigliani tööd niivõrd, et ta hakkas teda seepärast igati toetama.. Ta ostis temalt pilte ja joonistusi ning vahendas portreetellimusi. Modiglianit inspireerisid Picasso loomingud ja tal oli au viibida temaga samades seltskondades
annaabi.ee 
