voolavalt, samas aga lihtsalt. Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega. "Siis kõik väljad valendavad, / lahti iga lille silm, / järvel lained helendavad, / ilus päiksepaisteilm. / Siis kõik kaua kannatavad / nupud rõõmu-silmavees, / eluvaimud lehvitavad: / kevade on meie ees." Siin räägib Liiv, et kevad toob rõõmu ja eluvaimu. Ta suudab anda edasi reaalsuslähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest, mis loob endalegi hea kevadmeeleolu. Lydia Koidula luuletus "Kuningas kevade" on eelnevale suhteliselt sarnane: "Päikseterad puistvad kulda / üle unest ärgand maa, / lilled muruema mulda / ehitavad õitega, / taevas hiilgab sinikattes - / kust see kõik? Ütelge! - / Kuningas ju jälle tulnud, / õitsev kuning kevade!" Uni sümboliseerib siinkohal pikka talve, mis on lõpuks mööda saanud. Kevade tulekut kirjeldatakse kui kuninga saabumist, kelle auks hakkab loodus tärkama
Eriti teravalt torkab see silma sinilillede ja ülaste õitsemise ajal, kui jõuline kevadpäike lepikualuse üle ujutab. Tihedalt paiknevad tüved kiiskavad päikesekiirtes külmalt ja tõrjuvalt. Eredas valguses suplevad sinised, kollased ja valged õiesilmad. Õitsevatest metsalilledest rõõmustavad kevadel meie silma esimestena sinililled. Sinilill on pelglik, kuid inimese poolt armastatud lill. Rõõmsad sinised värvilaigud püüavad pilku metsa all ja loovad optimistliku kevadmeeleolu. Ülaste õitseajal valendab neist terve metsaalune. Pärast mõnda soojemat päeva ilmuvad esimesed rohelised rohulibled põllupeenardele ja kraavikallastele. Päikesele hõiskavad vastu paiselehe kuldkollased õied. Ning lendavad esimesed liblikad kollased ja kirjud. Väike koerliblikas ongi see, kelle järgi tavaliselt ennustatakse kirjut suve. Liblika tiibade alustoon on oranz, tumeda soonestuse vahel leidub kollaseid ja siniseid laike. Päevapaabusilmade tõmmudel
annaabi.ee 
